Eike Marii ja Jete Liisi kasvamine

Esineja

2012-01-31T06:57:00.000-08:00

Eike Marii armastab esineda. Tavaliselt laulab ta meile oma "regivärsse" mis koosnevad lasteaias õpitud lauludest, õhtuti loetud raamatutest, muinasjuttudest ja päevasündmustest. Suvel laulis ta pidevalt Lenna Rapuntseli laulu aga see hullus on õnneks üle läinud. Varem ta ikka vedi häbenes aga nüüd esinetakse kas või võhivõõrastele. Peaasi, et publikut on ja plaksutatakse. Tundub, et viisi peab ta ka. Mõni nädal tagasi viis lauluõpetaja ta koos mõne rühmakaaslasega lausa Elva haiglasse laulma. Mida ta täpselt laulis ja kes oli publikuks ei teagi. Igatahes kui küsisin kellele ta seal laulis, et kas arstidele või haigetele, siis vastus oli niisugune. "Nad ei olnud arstid ega haiged. Nad olid lihtsalt inimesed. Üks vana mees ja palju vanu naisi."

Stiilinäide

2012-01-25T03:06:00.000-08:00

Jete Liis häälitseb meil siis sedamoodi. Olen siin tasapisi uurinud, et kas pisikesed beebipoisid ka niimoodi kriiskavad. Vastused on üldjuhul eitavad. Igatahes, öösiti on selline sireen üsna väsitav.

5e kuune Jete Liis

2012-01-23T06:45:00.000-08:00

Parameetrid:

pikkus: 67,5cm (+1,5)

kaal: 7810g

pea: 42,5 cm

hambaid: 2

Viie kuu sünnipäevaks lõikus Jete esimene hammas ja teine juba paistis. Tänaseks on mõlemad korralikult lõikunud. Hammaste tulekuga oli meil tavalisest rohkem õhtust jonni ja loomulikult sooviti kõike närida. No ja nutu asemel tehakse tänaseni kõrvulukustavat kisa/kiljumist.

Uusi silmapaistvaid oskusi ei ole lisandunud. Tittede värk- üks asi korraga. Hammste lõikumise nädalal unustati keeramine lausa ära. Nüüd keerutatakse jälle usinasti. Voodis armastab ärgates ennast risti keerata ja karusselli loomadele jalaga äsada. Istuma tahab ennast ajada pidevalt. Mõne sekundi juba istub ka iseseisvalt. Oma varvaste näppimine ja Jesperi sasimine on hetkel samuti aktuaalsed teemad. Tädi Mari-Liisi juures käisime Jetet ujutamas. Hea tuju korral käitus ta vannis eeskujulikult ja nautis veemõnusid täiega. Pärastine riietumine ja kärru panek oli aga teine teema. Nüüd käime veel mõned korrad võimlemas ja ehk saame veel ka vanni sulistama. Jube nõme ikka, et Elvas pole võimalust ise lapsega ujuma minna.

Esimese ampsu lisatoitu (kõrvitsapüreed)sai ta juba detsembri lõpus ja nüüd on mõned korrad veel lusikaga söömist proovida saanud. Lisatoidu juurde andmine pole praeguseni veel eesmärk omaette. Ühesõnaga saab kui emme on helde. Arvan, et alustame pigem kuue kuuselt eesmärgistatud lisatoiduga plögistamisega. Praegu ta võtab kaalus juurde niisamagi hästi, on rõõsa ja tubli. Öised söömised on oluliselt sagedamaks muutunud aga see on pigem seotud hammaste tulekuga kui näljaga.

Eike Marii on Jete Liisi silmis ikka täitsa iidol. Kõik mis Eike teeb on ülioluline ja lahe, et seda peab ka tissitamise ajal vaatama. Kui varem kutsus Eike Jetet hellitavalt Jopsipunniks :), siis nüüd on hüüdnimeks Piisulinnu. Kust ta sellised hüüdnimed võtab, ma tõesti ei tea.

Lõpuks ometi puhkus...no vähemalt söögitegemisest.

2012-01-16T00:48:00.000-08:00

Pikka aega heietasime mõtteid käia ära spaas. Maido sooviks oli kohe uuemat ja väidetavalt parimat rünnata. Selleks olevat siis Rakvere Aqua Spa. Kui novembris asja uurisin, sain aru, et hinnad on seal üsna soolased ja broneeringut katsetades öeldi, et enne uut aastat pole midagi pakkuda- vähemalt mitte nädalavahetusi nagu oli tingimus. Detsembri lõpus proovisin uuesti aga taas kord anti esimene võimalus alles kahe kuu pärast. Siis aga on meie töisel ja sportlikul issil jälle teised plaanid. Lõpuks ta sulas ja nõustus minema neljapäevasel päeval kohale ja sellise aja saime broneerida kaks nädalat ette. Aqua Spa oli küll võrdlemisi kallim kui mõningad teised aga sinna saab kuni 5 aastased lapsed võtta tasuta kaasa. Paljudest teistes kohtades peab juba 3 aastase eest lisatasu maksma ja ka beebivoodi paljudes kohtades maksab.
12. jaanuaril algas siis sõit Lääne-Virumaa poole. Lapsed olid tublid ja magasid terve tee. Kohalejõudes viisime kodinad kitsasse hotellituppa, kus ootas meid juba Jetele toodud beebivoodi. Üllatusena oli toas hunnik käterätte ja ka hommikumantlid nii suurtele kui ka lastele. Eike kibeles kohe basseinidesse aga suutsime enne siiski kohvikus keha kinnitamas käia. Mereröövlite teemalises Arabella kohvikus, mis asus hotelli alumisel korrusel, oli õnneks ka legolauaga mängunurk mida Eike varmalt tuuseldama hakkas, sest teadagi ei hooli ta väga söögist, küll aga mänguasjadest. Jete näris turvahällis mõnusalt oma silikoonist hambaharja ja meie mekkisime oma hõrgutisi.
Kõhud täis, tankisime hotellitoas Jetet ja läkisme veekeskust otsima. Esimesel õhtul sai vette ka Jete Liis. Vees oleku peale ta ei pahandanud aga ei paistnud ta silmist ka suuremat rõõmu. Eike see vastu ei teadnud kuhu tormata. Veest välja tulek ei istunud Jetele sugugi ja nii ma siis tormasin temaga hotellituppa tagasi. Laps klooritatud ja viril.

Piimalonksu järel otsustas ta kohe magama jääda ja nii ta mul klooriseks jäigi :) Issi tõttas meil peagi massažile ja meie hakkasime hotellitoas Eikega multikakanalit otsima. Seda "õnneks" ei olnudki. Issi saabus muditult ja siis oli emme kord. Neljapäeva õhtul jõudsime veel ära käia poes, et pisut toidukraami tuppa varuda ning uuesti kohvikuvõlusid nautida. Eike ja issi käisid veel vastu ööd veekeskuses sulistamas ja otsisid saunakeskuse üles. Öö oli unetu ja üsna kurnav, vähemalt mulle. Esmalt ei tulnud lihtsalt und ja siis kui uni saabus, tundusid tõenöliselt massažist, kondid väsinud ja rasked ning tagatipuks otsustas Jete Liis üles ärgata ja tunnikese kilgata ja voodit kraapida. Vähemalt Eike magas sel ööl rohkem issi seljas. Jube palav oli ka aga selle timmisin öö jooksul konditsioneeri väljalülitamisega ära.

Reede hommikul läksime esmalt restorani rikkalikule hommikusöögile. Valik oli tõesti üsna suur, alustades saiakestest, puuviljadest ja lõpetades lõhega. Seejärel käisime kogu perega mõnulemas soojaliiva toas- Sebbia Med. Pool tunnikest saime kujutada ette, et oleme hoopis lõunamaareisil. Eike ja Jete nautisid sooja liivaga mängimist väga. Päris mõnus lõõgastus oli. Seejärel tegime kiire visiidi vee- ja saunakeskusesse. Jete nautis seekord mõnusid turvahällis ja vette ei saanud. Issi ja emme kehahoolitsuste aegade vahepeal käisime tiiru Rakveres. Jete kärus ja Eike kelgul piilusime ordulinnust ja tarvast ning sõime mõnusat aasiapärast lõunat restoranis Virma. Sel ajal kui meie toitu ootasime, mängis Eike mängunurgas kolme karu :)

Õhtupoolikul käisime Eikega vaheldumisi ujumas ja saunatamas, sest Jete Liis otsustas streikida ja olla kas halvas tujus või magavas olekus. Ei tea kas oli veidi üleväsinud ja ei meeldinud talle emme šokolaadine lõhn peale kehahoolitsust või oli muljeid lihtsat tema jaoks liiga palju ja hambad tahtsid jälle kasvada. Igatahes keeldus ta isegi tissist ja otsustas vahepeal lohutamatult oma 15 minutit nutta. Lõpuks vajus ta voodile magama kui valuvaigistavat küünalt paigaldasin. Õnneks tundus, et seinad on seal hotellis piisavalt paksud ja helikindlad. Õhtu lõppes jällegi kohvikus kus oli mängunurk, sest Eike ju toidust suurt ei pea. Järgnev öö oli väga mõnus kuni Jete Liisi kilkamissooloni varahommikul. Laupäeva hommikul sõime jälle mõnusat hommikusööki (PS. seekord koos kõrvallauas istuva Ženja Fokiniga), pakkisime asju ja tegime pika vee- ja saunakeskuse tiiru. Esmalt nautis Jete vaateid turvahällis ja edasi juba mullivannis ja saunades emme süles. Ta oli väga tubli ja lasi end seekord ka klooriveest puhtaks kasida. Pisut enne lõunat kirjutasime end juba hotellist välja ja asusime väikese kõrvalepõike järel koduteele. Kodutee oli koledalt tuisanud ja nähtavus oli kohati üsna kesine aga koju me saime ja kadudesse peame kirjutama ainult Jete pisikese hommikumantli mis hotelliuksele rippuma jäi. Pangaarve oli loomulikult ka märgatavalt pisemaks jäänud. Lapsed põõnasid autos jälle Elvani.

Päris mõnus oli! Kuigi jah, lastega puhkus on oma jagu kurnav.

Hiidbeebi?

2012-01-11T05:26:00.000-08:00

Jete Liis on küll perearsti sõnul kekmisest pikem tütarlaps aga minu meelest ta ikkagi hiiglase mõõtu pole. Tõenäoliselt on asi ikka riidetootjates. Nimelt sai Jetele paari kuuselt selga kombekas suurusega 6-9 kuud. Kombe nimelt pärit Šotimaalt ja firmaks Mexx. Äkki on asi selles, et seal kandis on beebid kõvasti pisemad. Igatahes peab Jete enne 5 kuuseks saamist juba kasutusele võtma kombeka suurusega 12 kuud. Kärukorv hakkas väikeseks jääma juba ammu. Siiani olen ta veel mugavuse ja sooja pesa pärast üritanud sinna pressida aga tõenäoliselt tuleb nädalalõpus võtta ette ümberkolimine tavalisse kärru.

Jõuluajast

2012-01-04T04:26:00.000-08:00

13. detsembril tõukas uus printsess Rosanna Jete Liisi noorima lapselapse troonilt.

15.detsembril otsustas Jete Liis, et kui ta pole enam kõige noorem siis vähemalt kõige agaram ja sai seljat kõhule keeramise selgeks. Eelistatud on üle parema õla keeramine.
16.detsembril toimus Eikel lasteaias jõulupidu. Eike sai kakukese etenduses mängida jänest. Ta oli väga tubli, kuigi hõõrus pidevalt oma silmi. Mõtlesime, et äkki hakkab haigeks jääma ja silmad kipitavad, sest ta hõõrus neid ja siis naeratas, hõõrus ja jälle naeratas. Hiljem kuulsime õpetajalt, et lastele olid sõnad peale loetud, et nad esinemise ajal vanemate juurde ei läheks. Eike vaeseke tuletas siis neid sõnu kogu aeg meelde ja püüdis olla tubli, kuigi tahaks ju ikka emme juurde minna. Jõuluvanale luges Eike Marii kenasti salmi ja sai teenitult paki kätte. Sel aastal tõi jõulumees aeda lehma kujulise kotiga komminoosi.

18. detsember tõime RMK metsast omale pisikese jõulukuuse mis kenasti lauale sobib, sest põrandal me kuuse jaoks hetkel ruumi küll ei leia. Huvitav oli see, et läksime ilusasiti RMK kodulehel märgitud kohta, et kuusk valida ja maha raiuda aga metsamehed olid juba ette jõdnud ja kõik kuused maha saaginud. Pidime siis kuuse valima nagu odavast kaltupoest, teiste tuustide vahelt otsides. Kuusk toob kõige rohkem rõõmu

Jesperile, kes saab mõnuga kuuse vett juua ja oksadega mängida. Kartsime, et okkad kukuvad äkki enne jõulu juba maha, sest kes seda teab kaua see kuuseke maha saetult juba ootas aga õnneks teenib see tore puu kenasti praeguseni.

24.detsembril olime Kirepis vanaema Eha ja vanaisa Aare pool. Sinna tuli lausa kaks jõuluvana korraga. Ühe koti unustasid veel mahagi. Eike ja Geia alustasid luuletuste ja laulude vada juba enne pakkide nägemist. Esinesid, väikesed preilid, lausa kõikide eest.

Õhtul põikasime läbi veel teisegi vanaema juurest, kuhu üllatusena oli päkapikk kuuse alla veel eriti pirakad pakid poetanud. Eike sai endale sealt suusad ja mängumaja ning kuiv suusasõit toas võis alata. Peadpidi mängumajas oli ta terve õhtu ning koju keeldus tulemast.

25.detsembril külastasime vanavana Huldamemme ja käsime surnuaias.
Hulda juures sai Eike oma suusad ka lumel proovile panna ja Rõivaste lapselastest sai ühispilt ka uuendatud.

Nelja kuu ülevaatus.

2011-12-19T02:34:00.000-08:00

Jete Liis on nelja kuune. Pikkust 66 cm (kuuga +4) ja kaalub 7060g. Pea ümbermõõduks saime 41 cm. Viimase kuuga on Jete tõepoolest suureks kasvanud. 15. detsembril õppis seljalt kõhule keeramise ära, jutustab, kilkab, naerab, loobib, haarab, katsub ja kraabib. Kraapimine on praegu meelistegevus. Kui jätta ta paljalt mähkimisalusele siis kraabib ta mõnuga oma põlvi ja kõhtu, kui saab emme sülle siis kraabib veel suurema mõnuga emme käsi ja kui peab kusagil kõhutama siis kraabib kõike ettejuhtuvat. Küüsi peaks vist lõikama 2 korda päevas ja hea kui saaks veel üle viilitud. Sülg voolab ja kõik mis närida annab tuleb suhu panna. Tõenäoliselt hambad ärgitavad juba aga välja veel miskit ei paista.

Sünnipäeva oli Jetel seekord eriline. Esiteks selle poolest, et ärgati hoopis vanaema pool. Seejärel viidi metsa kuuske otsima ja veel külla lakke vahtima ning kui lõpuks koju sai, pandi diivani asemel hoopis põrandale asjatama. Nimelt sai välja otsitud Eike puslematt ja selle peal on nüüd Jetel hea oma kraapimismaaniat rahuldada ning keeramist harjutada. Sünnipäevaõhtul sai tordiküünal ära puhutud koos Emili, Eike ja Jesperiga.

Kolme kuune marakratt

2011-11-21T02:39:00.000-08:00

Pikkuseks 62cm ja kaaluks 6220g, pea ümbermõõt 40 cm. Sünnipäevatort sai seekord söödud nii, et päevakangelane ise magas.

Ja polegi nagu kaks tilka...

2011-11-16T02:49:00.000-08:00

Mida aeg edasi seda enam selgub, et minu tüdrukud ikka kaksikute moodi välja nägema ei hakka. Esimene Jete Liisi elukuu oli mul täielikult tunne, et elan Eike väikeolemist uuesti läbi, sest kõik oli nii sama sugune. Jete Liis nägi välja nagu Eike pisina, ta magas ja isegi kakas sama moodi nagu Eike :) Nüüd aga on lood sootuks teised.

Jete Liisist on saanud täieõiguslikult Jete, sest ta näeb nüüd välja omamoodi ja teeb asju omamoodi. Eikel oli selleks ajaks sinisilmsus tuvastatud, Jetel ei saa endiselt aru mis sealt siis tuleb. Praegu tundub, et silmad oleks nagu tume tume hallid. Eike juuksed olid kolme kuuselt juba heledamaks läinud. Jetel on endiselt väga tumepruunid. Eike oli väga suur naerataja. Jete naeratab küll aga tavaliselt selleks, et issit õhtul ära võluda. Üldiselt on ta pigem tõsine tegija aga see sõltub ka päevast. Samas hakkas ta enne kolme kuuseks saamist kõva häälega naerma, Eike kõvahäälset lõkerdamist kuulsin mäletamist mööda alles peale kolmandat elukuud. Eike armastas lamamistooli. Jetet võib sinna panna ainult täiskõhu ja superheatujulisena ning siis algab ka virin õige pea. Eike magas hästi aga Jete Liis magab minu meelest veel paremini. Üks söögikord vastu hommikut on tavaline. Seega on tavalised 8 tunnine uni öösel ja 4 tunnised uned päeval õues. Siinkohal ei taha ma küll midagi ära sõnuda.

Samas oli Eike Marii ärkvelolles rohkem rahulolev. Jetet olen pidanud ikka unne kiigutama turvahälliga ja õhtused sületamised on ka päris tihti ette tulnud. Tagatipuks jäi ta vaeseke mul enne kolmanda kuu sünnipäeva köhasse.

Seda kakamise päeva ootame nüüd iga nädal nagu jõuluvana, sest hea kui ta ikka korra nädalas tuleb. Õnneks ei põhjusta see Jetele suuri vaevu ja mähe on ka tavaliselt kõik ikka kinnipüüda suutnud. Vähe murelikuks tegi see alguses küll. Pole mul sellist last varem olnud kelle "mustust" pikisilmi ootama peaks. Suured plussid on asjal muidugi ka...mähkmeid on tavaliselt superlihtne vahetada ja haisu on kõvasti vähem :)

Lutt on Jetel muidugi samasugune aga nii suur lutisõber, kui vanem õde oli, ta pole. Pigem topib ta pöidla suhu ja lutsib seda või üritab tervet rusikat alla neelata. See pole muidugi hea variant, sest pöidlast loobuda pole sugugi nii lihtne kui lutist. Pöialt ju minema ei viska. Öösel pole meil lutti kohe üldse tarvis. Päeval vahest püüame jorinat sellega vähendada ja käe lutsimise asemel üritame ka lutti pakkuda.

Sarnased ja nunnukesed on nad siiski - ikkagi õed.

Esimesel pildil on Eike Marii pea 3 kuuselt ja teisl Jete Liis.

Kahe kuune Jete Liis

2011-10-19T02:26:00.001-07:00

Jete on jätkuvalt tublisti kosunud: 59,5 cm pikk, mütsisuurus 38,5 cm ja 5580 g raske. Kuuga lisaks siis 4 cm ja peaaegu kilo.Perearsti arvates juba kolme kuuse lapse moodi. Hoiab üli hästi pead, naeratab, koogab, vehib rõõmsalt käte ja jalgadega, tunneb ära tuttavad hääled ja jälgib ümbritsevat elu. Lemmiktegevuseks on aga jätkuvalt magamine. Öised söömised on jäänud harvemaks ja esimene uni muutub öösel järjest pikemaks. On juba ette tulnud pea 6 tunniseid uinakuid. Gaasidega enam probleeme justkui pole ja kangema kraami väljutamine on jäänud oluliselt harvemaks. Varem oli ikka totaalne kakanaator.
Sünnipäeva kingiks sai Jete hõbelusika ja seepärast me teda suuremate kinkidega kuhjama ei hakanud. Peale lusikapidu suundusime lihtsalt vanavanemate juurde ja sõime veel vidi kohupiimatorti. Eike muidugi ootab Jete sünnipäevi pikkisilmi, sest tema saab ju küünlaid puhuda.

Lusikapidu

2011-10-19T01:48:00.000-07:00

Täpselt Jete kahe kuu sünnal (18. oktoober) toimus pidulik uute elvakate vastuvõtt. Jete Liis sai omale hõbelusika, kaarti ja emmele anti roosiõis. Lapsevanemad said lapse nime taha oma autogrammid kirjutada. Kuulasime lühikest kontserti ja sõime torti. Linnapeaga sai pilti ka tehtud.

Hakka või uskuma, et lasteaiakohtadega läheb kitsaks. Mai, juuni, juuli ja augusti titasid on Elvas tõesti palju ja kes teab palju neid veel aasta algul sündis.

Jete Liis pidas ennast oivaliselt üleval. Ühtegi jorinat ei tulnud. Ainult linnapeaga pildi tegemise ajaks otsustas ta unemaale minna. Issi sai ennast titaga eksponeerida ja ausalt ka jäi mulje, et tema on hoopis lapsega kodus mitte mina :)

Kingitus

2011-10-19T01:37:00.001-07:00

Jete Liis sai kahe kuuseks ja Eike Marii joonistas ja "kirjutas" talle pildi. Tõlkeks neile kes Eike varesejalgu lugeda ei oska - Palju õnne Jete Liis! Soovib Eike emme ja issiga.Pildil on kujutatud Jetet.
Eikel on hetkel mingi peajalgsete joonistamise maania. Iga päev pean mitmeid joonistusi emmedest, issidest ja teistest lasteaiast koju tassima aga ma ei kurda, sest joonistamine pole senini Eiket väga köitnud. Maalida soovib ta küll aga need pildid on täiesti nüüdiskunst :)

Naljaninad

2011-10-04T03:16:00.001-07:00

Eike Marii sätib ennast lasteaia pildistamisek riidesse ja topib igasugu vanaema kingitud lasteehteid lisaks.
"Eike, pane ainult käevõru. Kui sa nii palju kulinaid paned siis ei ole ilus. Oled ülepakutud."
"Emme, kui ma palju panen siis muutun pakuks või?"

Eike küsib üks hommik ärgates: "Emme, kas sul tuleb veel titasid?"
Mina: "No võibolla kunagi tuleb veel."
Eike mõtlikult: "Kas me anname Jete siis kellelegi ära?"

Eike teatab: "Meie issi Maido on ilus ja töökas mees. Ta teeb palju tööd."
Mina:"Kust sa selle peale tulid?"
Eike: " Lotte kooli õpetaja ütles."

Issi joob ise ja pakub Eikele allikast vett. Kiidab, et hästi mõnus ja hea. Eike see peale: "Issi, ära seda joo, sa muutud kitseks. Mina ei taha kitseks muutuda."

Eike vaatab vanavanaema sünnipäeval oma vanaonu kellel on suus üsna vähe hambaid alles ja sositab mulle: "Emme ütle onule, et tal peavad veel hambad kasvama."

Toimunust...

2011-09-26T01:32:00.000-07:00

Jete Liis sai vahepeal kuuseks. Tegime vanaema juures magusat kooki ja suur õde sai Jetule küünla puhumist õpetada. Issi tähistas lapse kuuseks saamist rattamaratoniga :)

Puusade ultrahelis sai käidud ja õnneks on Jete Liisil sellega kõik korras. Viie nädalaselt käisime ka B-hapatiidi vaktsiini saamas ja strateegilisi mõõte võtmas. Kaaluks saime 4650g ja pikkuseks 55,5 cm. Eike oli ühe kuuselt pool kilo kergem ja 3,5 cm lühem. Seega kosub Jete Liis hästi ja on üldse väga tubli ja tragi. Keerab kenasti mõlemale küljele (ükskord juhtus ka kõhule), hoiab ise pead, naeratab ja koogab.

Päev enne kuuseks saamist käisime perega Auras Minna sünnipäeval. Eike sai issiga 100 korda torust alla lasta ja muidu hullata. Emme ja Jete higistasid riietes basseini kõrval. Lõbus oli aga ikkagi.

Eike Marii on ka täitsa tubli. Ta on nüüd osav R-i häälija. Tahtsin illustreerivat videot üles panna aga kahjuks ta seda mul teha ei lase. Eike käib rõõmsalt lasteaias kui ta parasjagu nohus või köhas pole ja kodus tahab kogu aeg titat vaadata ja musitada ja paitada.

Kasvame jõudsalt

2011-08-29T04:00:00.001-07:00

Täna sai käidud perearstil, et kosumist hinnata. Tuleb välja, et vaatamata emme nääpsukesele olemisele, on paagid ikka vahukoort täis. Jete Liis kaalus (11 päevaselt) 3650g - see on siis 400g rohkem kui haiglast lahkudes ja pikkuseks venitasime 51,5 cm (+1,5 cm), peaümbermõõdule oli juba lisaks tulnud pool sentimeetrit (35 cm). Naba ei näita veel ära tulemise märke aga muidu on kõik kõige paremas korras. Juba keerab ennast selja pealt külje peale ja ajab pead püsti. Esimene kärusõit sai tehtud 4 päevaselt ja vann nädalaselt. Ametliku nime sai Jete Liis 6-e päevaselt ja Murumuna lasteaia järjekorda 8 päevaselt. Seiklemine algas kohe kui sünnitusmajast pääsesime. Nüüd siis käidud kaks päeva noorema Liisa katsikul, Diandra aasta sünnipäeval, lasteaias ja võetud koduselt külalisi vastu. Tuleb ju viimaseid suviseid päevi kasutada.

Suur õde sai ka arstil mõõdetud ja kaalutud ning tema missimõõtudeks on siis 3a ja 3 kuuselt: 15,3 kg ja 97,5 cm. Suur õde on suur ja tubli -noh enamus osa ajast vähemalt :)

Õekese sünd

2011-08-22T23:21:00.000-07:00

Eike Marii kaksikõde Jete Liis sündis Eikest 3 aastat, 2 kuud ja 23 päeva hiljem 18.08.2011.
Sünnituse lähenemisest andis aimu emme imelik olek juba 17 nda õhtul. Plaan oli käia õhtul koos issiga Elva uut Maxima poodi uudistama aga mõtlesime ümber. Eike läks hoopis issiga mänguväljakule ja poodi näksimist tooma ja emme otsustas vaikselt mütsikest edasi heegeldada ja imelikule tundele mõelda. Õhtu edenedes hakkas imelik tunne juba üsna regulaarselt külas käima. Issi sai hoiatatud ja vanaema ka, et äkki vaja öösel last hoidma tulla. Keegi loomulikult seda asja ei uskunud. Lõpuks loobus emme ka uskumast, et asjaks läheb ja otsustas kusagil kella 23 ajal õhtul koos perega tuttu minna. Kell 2 ärkas aga imeliku tunde ja valu vahepealse asja peale üles ja läks teise tuppa toimetama ja "valusid" mõõtma. Üsna pea selgus, et on mida mõõta ja üsna regulaarselt. Kell 6 ajas emme issi üles ja ütles, et peab ikka haiglas vist ära käima. Vanaema tuli Eike Mariid vaatama ja poole seitsme paiku läks sõit Tartu poole lahti. Haiglasse tundus kuidagi vara veel minna ja otsustasime aega parajaks teha issi töö juures. Issi siis tõmbas otsi kokku ja jättis teistele juhtnööre, et tööd ikka tehtud saaks ja emme mängis arvutiga solitairet :) (aegajalt käis pingviinikombel mööda tuba ringi ka ja puhus imeliku tunnet ära). Haiglasse jõudsime poole kaheksa ajal. Seal pandi kohe ktg alla tiksuma ja öeldi, et sünnitaja nägu emme kohe üldse pole, sest sünnitusosakonna uksest tavaliselt inimesed ikka naeratusega sisse ei tule. Ktg näitas, et emme on raseda ja sünnitaja vahepealne ja võib veel jalutama minna. Avatust oli 2 sõrme. Küsisime kas vanniga sünnituspalateid on ja kui selgus, et hetkel on üks vaba siis otsustasime jalutamise vahele jätta. Oli ju Eike sünnist meeles, et jalutamisest ei tulnud suurt midagi välja ka suure tahtmise juures. Sünnituspalatis luges issi (lõpuks) aktiivsünnituse raamatut ja mõõtis emme valude vahesid. Emme tegeles puhkamise ja valutamisega. Valu tuli hooti ja alaselga. Suurele valuhoole järgnes tavaliselt veel mõne minuti pärast järellainetus. Ämmaemand Kadri Mahlapuu käis meid aegajalt piilumas ja kui nägi, et emmel on ikka üsna valus aegajalt siis hakkas vanni vett laskma. Kahjuks vees olemine seljavalu seekord eriti ei leevendanud aga valude vahepeal oli seal mulistada ikkagi jube hea. Mulistada sai kusagil tunni või poolteist ja siis pidi jälle ktg alla ronima. Seal rihmade alla oli pikutada valu ajal väga ebamugav aga vahepeal jälle päris mõnus. Ämmakas tegi seljavalu leevendamiseks 2 veepaapuli süsti alaselga. Need olid jube kibedad aga pisut vist aitasid. Ktg all olles selgus, et avatust juba vähemalt 8 sõrme ja pressitunne ka juba väheke peal. Veed polnud ikka veel tulnud ja ämmakas avas veekoti emme soovil, sest emme teadis, et siis saab tita kiiremini tulla. Kahjuks ei saanud sünnituslaualt enam tulema, sest tita südametoonid polnud kitsastes kohtades kuigi head. Oleksime tahnud muidu vannis või vähemasti järil sünnitada aga tuli kuulata arsti sõna. Väga tore arstitädi kutsuti vahepeal asja jälgima ja koos ämmakaga õpetasid nad asjalikult kuidas ja kuna pressida või ülehingata. Päris ühe kahe pressiga hakkama ei saanud aga üsna kiirelt läks see aeg kui tita sündiski. Kell oli siis 12:19 ning sinakas pikaküüneline ja lootevõine tütreke pandi emme kõhule. Issi sai taaskord nabanööri nüsida ja tita oli enne kaaluma ja mõõtma minemist paar tundi emme kõhul ja tissiotsas. Uhke issi helistas pisarsilmil vanavanematele ja vendadele, et rõõmsat uudist teatada.

Lõpuks tuldi siis titat kaaluma ka. Strateegilisteks näitudeks sai 50 cm ja 3400g (umbes täpselt sama mis Eike Mariil), pea ümbermõõduks 34,5 ja apgar 8/9. Titat pesti mitu korda, sest peas oli korralik must juuksepahmakas ja oma imepisikesi soolikaid oli ta jõudnud ka juba korduvalt tühjaks pigistada. Vahepeal sai emme hinge tõmmata ja sms-e saata ning issi käis titaga all korrusel arsti ülevaatusel. Sealt tuldi rõõmsalt tagasi, sest kardetud puusanõksu ei tulnud. (Lootust siis, et see printsess puusapadjast pääseb). Tita tuli tagasi emme kaissu, nüüd siis riides ja puhas. Kaissu jäi ta kuni kella kuueni, sest enne me ei saanud perepalatisse. Sünnitsmaja oli rahvast puupüsti täis, sest eelmisel päeval sündis 14 last. Jete Liis sündis 18ndal 4nda lapsena Tartu Ülikooli Kliinikumis, kusjuures sünnituspalatisse minnes polnud veel ühtki last sel päeval sündinud.

Perepalatisse saanult, tõdesime, et meil on teine Eike ja see tõdemus saab iga päevaga kinnitust. No nii nii sarnane oli Eike Marii Jete Liisiga sama vanalt.

Uhke vanem õde tuli sünniõhtul pisititat vaatama koos vanavanematega. Käis paitas ja musitas ning uudistas, kas emmel tõesti enam kõhtu pole. "Kas ongi august vai?" kõlas korduvalt Eike suust.

Oleme väga väga õnnelikud ja uhked oma imearmsa pere üle! Emme lootis väga lõvitüdrukut saada ja selle ka saime. Pealegi on 18.08.2011 täitsa ilus kuupäev :)

Issile ka toetuse eest suur AITÄH!

Killukesi suvistest tegemistest

2011-08-04T06:34:00.001-07:00

Suur osa suvepäevadest on Eike Marii veetnud koos Killiga. Tema juures on maru vahva aias mürada ja lõunasööki süüa:) Vahest käib Kill ikka meil ka mängimas aga korteris pole üldse nii mõnus. Kill ja Eike on üsna kokkukasvanud ja pärivad üksteise järele iga päev. Hommikuti on neil justkui telepaatiline side ja siis peab ruttu kokku saama. Kahjuks läheb Kill peagi Tallinna poisiks ja siis näeme teda harva. Seepärast kasutame veel viimaseid võimalusi neid tüütamas käia. Eike ja Kill kaklevad ja kallistavad nagu päris õde venda.

Juuni esimeses pooles käsime Leigol Lenna kontserdil. Kaasa võtsime Minna ja meiega ühinesid perekond Vahtramäed. Väga mõnus kontsert oli, kuigi kohapealne söök oli üüratu hinnaga ja kõhud olid tühjad. Ostsime kaasa ka plaadi millele Eike sai Lenna autogrammi. Kuulame seda rõõmuga, eriti Rapuntseli lugu muidugi.

Kui me parasjagu Killi juures pole siis seikleme vanaema Kaja ja papaaga või oleme nende pool Kruusa tänavas. Koos on käidud väikest Väerada uudistamas, ujumas, lasketiiru vahval ronimisrajal, maasikaid korjamas jne.

Jaaniaegu mõnulesime koos Värvidega Jõesuu puhkemajas. Super lahe ja ilus koht. Grillisime, mängisime Fii`d, sõime ohtralt maasikaid ja nautisime sääski ja sauna. Jaanilaupäeva tulevärgi nägime ära Laari talus.

Juuli algul käisime Värviperega tantsu- ja laulupeol. Väike loomaaiakülastus käis muidugi asja juurde. Ilmad olid lõõmavalt palavad aga pidasime kenasti vastu. Laulupeo algust ja lõppu kahjuks ei näinud.

Juulis sai käidud Jaanika ja Emiliga tširkuses. Üllatusena oli seal täitsa vahva. Enne kui etendus sai alata määriti muidugi lastele õhupallid kaela ja popkornimasina lõhn oli üsna õõvastav. Etendus ise oli aga väga huvitav. Vahvad väikesed puudlid, piraadipapagoid, naljakad klounid ja osavad võimlejad, paar tigedat kiskiat ka ning põrisevad motikad. Lapsepõlv tuli meelde.

Ühel suvelavastusel sai ka käidud. See toimus Luke mõisapargis ja kandis nime "Kraavihallid". Oli üks pulmajant kus osales ka meie vanaisa (papaa) Ilmar. Luke mõisapargis said emme issi ka ühel vahval päris pulmapeol käia aga sel ajal oli Eike Marii vanaema Eha juures Geiaga möllamas.

Suvi õekese ootuses

2011-08-04T06:12:00.000-07:00

Kuna emme kõht on suve jooksul järjest paisunud ja paisunud siis on ka Eike Marii nõuks võtnud olukorraga leppida ning ootab koos meiega. Õhinal räägib ta kõigile, et tema emme kõhus on tita, kes on tema õde, ja augustis tuleb ta välja. Täiesti harjutamatult ja meelitamata on Eike hakanud kõhtu kallistama, musitama ja silitama. Tihti paneb ta kõrva vastu kõhunahka ja ütleb siis meile mida tema arvates tita kõhus teeb. Vahest ta magab, siis sööb või puhub pasunat. Ämmaemanda juures sai Eike ka korra kaasas käia ja siis ta kuulas huviga tita südame lööke. Ütles, et tita krõbistab kõhus ja väikese mõttepausi järel teatas, et temal ei löö kõhus süda, sest seal pole titat. Batuudil ei luba Eike mul hüpata. Ütleb, et sina võid joosta või hästi veidi hüpata. Praegu tundub, et ta tõesti ootab huviga õekese tulekut, sest pidevalt küsitakse kuna on august. Kui augusti kuu kalendris ette keerasin siis uuris kohe, et kuna siis tita tuleb. Ta lubab isegi oma kaisu -Matu titale kinkida ja ütleb, et tema võtab siis hundu kaissu. Sülle norimisest on Eike ka loobunud. Vahest ikka küsib aga norima ei jää. Eks vahel ikka saab ka...pole suutnud keelduda. Siis kui emme istub või lamab on Eike loomulikult seljas või kõhu otsas ja siis pole muud kui ettevaatlikusele rõhuda. Plaan oli harjutada Eiket suvel rohkem issiga, sest tita tulekul on emmel Eike jaoks kardetavasti vähem aega. Kahjuks on suvega Eikest aga hoopis emmekas saanud, sest 2 kuud on ta nüüd minuga kodus istunud ja kolmas veel ees. Septembrist peaks alagama jälle lasteaiatee, kui emmel on südant teda viia. Issi aga pole meil suvel puhanud. Loodetavasti ta teeb seda koos meiega kui kõik tema preilid ilusasti kõhuvälist elu elavad.
Aga mis siis muud kui ootame ja loodame väga, et tita tuleb välja "õigel" ajal ja ikka augustis, on terve ja tore ning ei löö meie pereelu täielikult peapeale.

Perega pildile

2011-06-20T05:49:00.000-07:00

5. juunil käisime ära realiseerimas oma voucherit fotostuudios Fotograatsia, mis sai muretsetud juba märtsis. Plaan oli lasta teha mõned ilusad perepildid ja emme ümarat kõhtu oleks olnud patt jätta pildile jäädvustamata. Selline fotostuudios käimine oli meie pere liikmetele täiesti esimene kord ja eks me olime seal omamoodi kohmakad. Õnneks suutis fotograaf Tiina Luht mõned täitsa vahvad pildid ikka teha.

Eike Marii oli esmalt väga torssis näoga ja kui naeratada palusid siis tegi imelikku kriipsu suud, mida vahest harva võõraste ees eputamise ajal tehakse. Väga tahtsime, et Eike ka oma kaisunuku Matuga poseeriks ja viimases hädas ta seda ka tegi, kuid miskipärast ei saatnud fotograaf sellest ühtegi pilti. Matu sai õnneks mõnele ühisele pildile siiski. Üleüldse oleks hirmsasti tahtnud kõiki pilte näha ja ise valida aga nagu me kuulsime siis lunastati neid samuseid vouchereid 290, mis tähendab fotograafile 290 tundi stuudiotööd pluss piltide sortimine. Ühesõnaga on toredal pildineiul käed jalad hirmsasti tööd täis. Mõned pildid siis blogisse ka.

Kolmene

2011-06-01T22:48:00.000-07:00

Nädal tagasi saigi meie nukuke juba kolmeseks. Rikkudes traditsiooni oli ta seekord oma sünnipäeval terve (peale pidustusi jäi aga nohuseks ja köhaseks). Eike sai minna lasteaeda koos õhupallide ja küpsitordiga, mille kõige tähtsam osa oli kaunistavad kummikommid. Terve sünnipäeva päeva oli Eike nagu naerupall ja täis energiat. Tundub, et sel aastal ta saab ikka juba aru mis asi on sünnipäev ja mis see endaga kaasa toob. Emme issi ja vanavanemate poolt tehtud kingi, batuudi, sai Eike Marii juba nädala alguses kätte ja see on nüüd vaieldamatu lemmik. Jälle põhjus miks tihedamini vanaema Kaja juures istuda :)

Sünnipäeva õhtul tuli issi veidi varem töölt koju ja tahtsime minna ujuma aga kahjuks ei leidnud kompanjone, kes poleks väsinud, Tallinnas, haiged või midagi sellist. Eike üksi ka minna ei tahtnud ja seega läksime lihtsalt mänguväljakule.
Suure sünnipäevapeo tegime 28. mail Kruusa tänavas. Õnneks ilmaga jälle vedas ja sai korraliku aiapeo. Enamus ajast olid lapsed batuudil aga said ka loomamaske proovida, mulle puhuda, twisterit mängida, veepomme pilduda, kiikuda, liugu lasta ja nöörilt omale üllatust lõigata. Lapsi ja suuri külalisi kokku oli 33, lisaks sõitsid Räpina kandist õhtul kohale kallid sugulased ning pühapäeval külastasid meid Marit ja tema armsad pojad. Kingitusi sai Eike Marii igasuguseid ja tundub, et kõik nad ka talle meeldivad. Eriliselt suurt tähelepanu on leidnud nukk millele saab magnetriideid selga passida (umbes nagu vanasti pabrnukud olid), mikrofon ja Kaka ja kevade raamat. Emme kingitud muumimamma on meil nüüd lisaks Matule võetud kaisukaks.

Kolmene ei ole väike! Eike on kasvanud pea 95cm pikaks ja kaalub ligikaudu 15,5 kg. Andmed on kodused mõõtmistulemused. Juuksed on endiselt tumeblondid ja otsast lokkis. Silmadesse hakkab justkui rohekat varjundit tulema. Öised pissiõnnetused (mis lasteaias käimisega kaasnesid) on ära jäänud ja mähet me enam ka igaksjuhuks alla ei pane. Riietub täielikult ise ja valib ka ise oma riided. Mõnikord on päris raske meelitada teda mõistlikke riideid selga panema. Jube raske on ju aru saada, et kleidi peale pole enam mõtet seelikut panna jne. Värve tunneb väga hästi, teeb juba vahet heledatel ja tumedatel toonidel. Loendada oskab ka väikeste arvude piires. Tähtede vastu tunneb juba pikemat aega huvi ja mõningaid teab juba väga hästi. Ausalt öeldes ei ole see meie jaoks küll praegusel hetkel väga oluline aga kui ta huvi tunneb siis vastuseid võlgu ei jää. Kõige vahvam on see, et Eike on suur fantaseeria. Ta armastab rääkida muinasjutte, oma laule laulda, niisama heietada ja nendes juttudes selgub, et ta teab maailmaasjadest juba väga palju. Kuigi, öeldakse, et väikelapsed veel nalja teadlikult teha ei oska siis minule tundub, et Eike oskab küll. Sõnavara on juba väga lai ja sõnakasutus tavaliselt õige. Tundub, et hakkab ka R vaikselt tulema.
Eike on supertubli küll aga eks meil ole ikka mõningaid raskusi ka. Jonnihood on kerged tulema ja meeletu teiste käsutamisoskus on omandatud. Oma voodis magamine ei lähe enam kuigi libedalt. Isegi kui saame ta sinna tuttu on ta "kõps" paari tunni pärast meie juures. Veidi teeb muret, et Eike peab varsti oma käru loovutama ja see saab kindalsti raske olema. Peame kuidagi pikemaid kõndimisi harjutama hakkama. Koristamise moodi tal ka ei ole. Eks see ole natuke emmesse ka:)

Konkurent

2011-04-04T05:55:00.000-07:00

Anname siis blogi lugejatele avalikult ka teada, et Eike Mariil on augusti teises pooles oodata rivaali väikese õekese (mõni protsent jääb ka veel vennakese lootuseks) näol. Täna sai Eike oma tulevast konkurenti ka ekraanilt piilumas käia. Nüüd räägib õhinal, et tema nägi emme titat. Nägi tita pead ja jalgu ja käsi ning tita olevat tüdluk. Tegelikult vaatas ta minu meelest küll ekaani asemel rohkem emme kõhtu ja seda mis see tädi seal kõhu kallal toimetas.

Arenguvestlus

2011-03-21T00:21:00.000-07:00

Eelmisel nädalal sai käidud Eike Marii esimesel arenguvestlusel lasteaias. Täitsime seal õpetajatega koos küsimustikku, et mida ta siis teeb ja oskab ja mida mitte. Päris huvitavalt väljatöötatud küsimustik oli. Areng täiesti seinast seina. Näiteks küsiti, et kas laps tassist isesesivalt joob ja samas kas valab väikesest kannust ja kas küsib materjalide kohta??? Õpetajad ise ka leidsid, et raskusaste natuke paigast ära. Eks ta oluline on, et kahe aastane väljendab oma soove ja sööb joob iseseisvalt aga kas ta tõesti peaks uurima, et mis kangast on tehtud tema kleit? Aga Eikest siis. Kõik vastused said meil ritta teeb või oskab või oskab väga hästi. Peale selle materjalide kohta küsimise :)
Öeldi, et Eike Mariist on saanud rühmas midagi liidri sarnast. Eks see sellest tule, et tal kõne väga hea on ja oskus käsutada muidugi ka. Panevat teisi lapsi mängima ja teeb rõõmuga kõike kaasa. Laulutunnis laulab ilusasti täpselt nii kaua kui keegi talle väga suurt tähelepanu hakkab pöörama. Tähelepanu keskpunktis olemist ta ei taluvat. Kõigega saab hakkama (isegi kombeka ja saapad paneb ise jalga) aga seal juures on muidugi klausel, et kui tuju on. Enamasti õnneks on. Ta ju mul kaksik ja need tujud käivad ikka seinast seina koduski.
Lemmikuks rühmakaaslaseks on ta võtnud omale Emili Mirteli kellega ta sai põgusalt koos ka beebikoolis käia. Tema kõrval soovitakse istuda ja koos mängida ja kui miskipärast ta Emili kõrvale istuma ei saa, tulevat ikka jonni ka.
Söömisega on vist lood nagu koduski, et taldrikut tühjaks väga ei söö aga õnneks nälga end ei jäta. Huvitav on see, et Eikele ei meeldi käia aias kui seal on vähe lapsi. Ja kui midagi juhtub või nutt peale tuleb küsib ta loomulikult emme ja issi asemel hoopis Kajat :)
Selleks, et emmet kõrvust kergitada öeldi, et Eike Marii on andekas laps. No ma väga loodan, et me suudame tema andekust siis säilitada ja hästi ära kasutada.

muinasjutuline elu

2011-02-18T00:27:00.000-08:00

Emme igaõhtused muinasjutuvestmised on kandnud vilja. Nüüd on meil kodus oma väike muinasjutuvestja. Imeliselt osatakse teha 7st muinasjutust kokku üks. Naljakas kui kiiresti õpivad lapsed ära muinasjutule omased detailid. Lause algused "Ühel päeval..." ja "Elas kord...", et tegelased peavad olema head ja kurjad, põnevus ja kõik see värk. Uskumatu. Aga ütlen teile ausalt, et kui mina lapsele muinasjuttu räägin siis mu silmad niimoodi ei sära (on hoopis kinni) ja kätega ei vehi ma kohe üldsegi mitte. :)

Kevad tule ja päästa...

2011-02-09T06:17:00.000-08:00

Eike sai siis tervelt 2 nädalat aias olla. Kokku 8 päeva, sest esmaspäevad olid vabad. Nädalavahetusel tuli väike köha. Vaatamata sellele käisime issile sitsmevõistlusel kaasa elamas, Rolandiga mängimas, kinos Rapuntslit vaatamas ja Vahtramäe toredal perel külas.

Esmaspäeal oli emmel jälle vaba päev ja otsustasin väikese köhaga plika ikka koju kosuma jätta. Köhale lisandus väike nohu ja tark oli jätta ta ka teisipäevaks koju. Kui teisipäeval sai juba sepitsetud plaani, et äkki kolmapäevaks pooleks päevaks aeda....tõusis õhtul palavik.

Köha läks kordades hullemaks ja palavik tõusis ikka ülu 39 jälle.

Nüüd siis kodused. Ehkki emme üritab ikka tööl käia ja vahelduva eduga ka issi ja vanaema. Jube mägra moodi oleks vist tööl käia 2 nädalat kuus. Seega venitame natuke lehevõtuga. Pealegi ootan veel huviga palju mu jaanuari töötasu koos leherahadega tuleb.

Arst peaks ennast homme ilmutama. Seekord ei lase last 39 palavikuga perearstikeskusesse vedada. Telefonijutu järgi ennustas sama palavikuviirust mis tal 2 nädalat tagasi oli....päris äge mis. Nüüd siis ainult imelise köhalisandiga.
Pilt on esmaspäevane. Siin veel vapper ja rõõmus. Praegu ei taha pilti teha...kurb hakkab.
Kevad, anna ennast näole ja palun, kiiresti!
Praeguse seisuga on enne puhkusele jäämist vaja veel 16 nädalat tööd rügada.

Gripihooaeg

2011-01-17T04:44:00.000-08:00

Kõik sai alguse "ema Eha" juubelist 8. jaanuaril, kus oli palju ülemeelikuid, toredaid ja tõbiseid inimesi. Igaljuhul oli järgmisel päeval kõigil üsna sant olla. Kes kirus magamatust kes midagi muud aga igaljuhul olid kõik meie peres justkui kurikaga kuklasse saanud.

Esmaspäeval läks Eike lasteaeda. Lõunaajal tõin ta sealt ära ja juba siis oli ta õpetajatele kurtnud, et tema on väga väsinud ja läheb emmega koju tuttu.
Õhtul avastasime väikese palaviku 37,4. Oli selge, et pool päeva lasteaeda jääb selleks nädalaks tõenäoliselt laeks.

Teisipäeval kerkis päeval temperatuud 37,7ni ja oh häda, enne magamaminekut oli laps päris ära vajunud- 39,4.

Kolmapäev, neljapäev kerkis temperatuur vahelduvalt kõrgustesse ja siis alla. Huvitaval kombel tõi magamine kõrge palaviku mitte vastupidi nagu tavaliselt kogenud olen.

Reede hommik oli üllatuseks palavikuta aga see muutus lõunaks- jälle üle 38. Arstile sai ka näidatud. Õnneks polnud muid tüsistusi. Veri ja uriin korras, kõrvad ja kopsud ka puhtad. Väike köha oli ainult tulnud.

Laupäev ja pühapäev käis palavik endiselt nagu ameerikaraudtee. Tänaseks on õnneks palavik taandunud aga kui hoog tuleb on köha jube ning lisandunud on vesine nohu.

Emme sai elus esimest korda sinisele lehele ja tundub, et peab lehel olekut "nautima" veel terve nädala.

Jõulud 2010

2010-12-27T07:09:00.000-08:00

Jõululaupäevale eelnenud päeval sai käidud Eike Mariiga juuksuris. Kuna lokikestest loobuda veel ei tahtnud siis sai tal otsi ainult veidi veidi kärbitud. Eike istus mul süles ja vaatas ennast peeglist alt kulmu ja vahepeal näitas keelt ka...maru põnev ju. Kui Eike juuksed said lõigatud oli emme kord. Eike otsis siis kotist pusle ja hakkas seda teise tooli peal kokku pusima. Emme ütles hüvasti pikkadele juustele ja oli õnnelik, et laps sai seekord kaasa võetud - nüüd polnud vaja kodus tõestada, et juuksurist tuli tagasi ikka emme mitte võõras tädi. Emme pügatud, tuli hakata riidesse toppima ja tooli vahelt pusletükke otsida ning sellele tundus minevat rohkem aega kui juustelõikamisele. Juuksuris avastasin Eikel aga nina alt imelikud täpikesed. Arvasin siis, et ehk allergia väljalöönud millegi vastu. Õhtuks olid täpid juba terve suuümbruse vallutanud ja jõululaupäevaks oli mõni täpp kolinud isegi ninale.

Jõuluõhtut veetsime traditsioonilisel Kruusa vanavanemate juures. Jõuluvana tõi seekord pakid kelguga rõdule. Eike sai uue kelgu, klotsid, pusleklotsid, pehme kassi ja maiustusi. Eike Marii aitas kõigil oma laulude ja luuletustega pakid lunastada aga jõululauast suuremat lugu ei pidanud. Oli jõulupäeval üldse kuidagi isutu. Täpid olid juba leemendavad villid ja osaliselt ka koorikus. Mõtlesime hirmuga, et äkki herpes või hakkavad eriliselt tuulerõuged. Polnud tal varem selliseid allergiatäppe küll näinud. Järgmisel päeval ei lasknud teda isegi teise vanaema juurde viirusi levitama, sest üsna kindlalt arvasime tuulerõugetes olevat. Aga vaatamata saunaskäigule jõululaupäeval ei tulnud täppe enam juurde. Ei tulnud ka palavikku ja isu tuli tagasi. Täppidel on koorikud peal ja osaliselt juba äragi tulnud nii, et jääb vist üle ikka mandariine kiruda. Eks homme arstil saame ehk veidi selgust aga igatahes sai Eike olla pühade ajal "kaunis" nagu lepatriinu.

Eike Marii ja lasteaed

2010-12-10T04:15:00.000-08:00

Eike Marii käib Elva Lasteaias Õnneseen ja nüüdsest Vembutembutajate rühmas (muideks emme pandud nimi aga keegi seda ei tea :)) Eikele tundub lasteaias meeldivat. Harva võtab ta hommikuti arvata, et võiks hoopis koju jääda. Tema jutu järgi tundub talle oma lasteaias meeldivat palju rohkem kui emme omas, mis on ju erakordselt hea.

Kui küsida, kes on Eike sõbrad lasteaias siis loeb ta ette rea nimesid. Alati on nimed samad : Tobias, Emili Mirtel, Uku, Anna Maria ja viimasel ajal ka Karolin või midagi sarnast.

Nii palju kui õpetajate käest tagasisidet olen saanud, siis Eike on tubli. Räägib, riietub, küsib ja käib abita pissil. Eks tal on ka parajalt kange iseloom (mis eelkõige poisterühmas on väga vajalik) ja liikumisstiiliks ei pidavat olema kõndimine. Sellest võime kõik omad järeldused teha. Lasteaias pidi ta olema naerune ja lõbus, kuigi see rühmapildil küll teistmoodi mulje jätab. Meisterdusi ja kunstitöid koridoris uurides on silma jäänud, et Eike tööd erinevad sageli teiste omadest. Voolitud jänesekõrvad olid temal kolm korda suuremad kui teistel, tähistaevapildile oli tema püüdnud teha ka kuu jne.

Sageli püüab ta kodus järgi teha tõenäoliselt lasteaias õpitud mänge, laule ja igapäevasituatsioone. Vahepeal oli tal paha tuju jaoks tarvis kogu aeg salvrätti, et pisaraid kuivatada, vaatamata sellele, et ühtegi pisarat polnud silmanurgas paista. Sellist kommet tal enne lasteaeda küll polnud. Patsu patsu koogi laulud on igapäevased ja üldse mitte see versioon mida emme talle ammusest ajast on õpetanud. Veel loendab ta pidevalt oma sõrmi ja palub alatasa vabandust.

Emme issi pole aga lasteaiaga kõige rahulolevamad. Nimelt on silma jäänud, et väga väga harva käivad lapsed õues. Pidevalt üks õpetajatest puudub ja lapse päeva kohta tagasisidet peab kogu aeg ise järele pärima. Veel on imelike kommunikatiivseid puudujääke aga neid ei hakka ma blogis lahkama. Olles ise pedagoog püüan õpetajatest aru saada aga väga himsasti tahaksin vahepeal siiski norida.

Ühel õhtul läksin oma lapsele vanaema juurde järgi. Vanaema oli eelnevalt lapse lasteaiast ära toonud ja miskipärast susati lapsele minu ilmumisel päikeseprillid ette. Selgus, et laps oli lasteaias labidakangelast mänginud ja nüüd on vasak silmaalune potisinine. Õpetajate seletuse järgi oli Eike Uku käest teist värvi labidat läinud võtma (võibolla siis kakkuma) ja sai hoopis poisi käest kolakat. Tervishoiutöötaja oli siis külma silma peal hoidnud ja kommi andnud. Eks lasteaias ikka juhtub, tean ju omast käest, aga veidi vaevab, et miks need õpetajad küll hommikul ei helistanud, et selline asi juhtus. Võibolla ei tundunud asi esialgu väga hull või rahunes Eike kiiresti maha aga mina oleksin ikkagi tahtnud teada. Igatahes pole see sinikas veel tänini päris ära kadunud, kuigi õnnetusest on möödas 2 nädalat.

Tuleb vist tänada õnne, et lasteais tomus pildistamine enne löömingut :) Muidu oleks Eike rühmapildil olnud õnnetu ja sinise silmaga pealekauba.

Nalja

2010-10-17T05:42:00.000-07:00

*Üks kena laupäevane päev hõikab Eike Marii vetsust:" Emme, kaka sai valmis. Tule pühitse ära!"

*Eike mängib nukuga. "Ma ei taha titaga mängida. Titad kakavad ja nutavad, nutavad ja tuduvad, kakavad ja nutavad, nutavad ja kakavad." (nii palju siis multifilmide mõjust- sel juhul ilmselt Shrek)

*Eike läheb issiga hommikul lasteaeda kui sajab esimest lund. Lasteaias räägib õpetajale :"Õues sajab lund. Issiga kiiesti kiiesti tulime. (R)iided saavad mustaks."

*Emme: "Eike, kes on kõige kallim ?" Eike: "Hmm,...mina olen kõige kallim."

Eike jutud

2010-09-21T23:56:00.000-07:00

Fantaasia Eikel igatahes lendab ja küsides saab tihtipeale väga huvitavaid vastuseid. Mõned näited:
Eike räägib õhinaga kuidas tema käis Kaja ja papaaga hobusega ratsutamas, et papaa istus kõrval ja nemad tegid kappadi kappadi. Jälgi ajades selgub, et hobuseks oli piklik õhupall ja ratsutamine toimus toas aga jutust jääb igatahes mulje, et vanavanemad ongi Eikega hobusega sõitmas käinud.

Emmet kõnetatakse vimasel ajal järgnevalt. "Emme" kui sellele ei järgne reaktsiooni siis "Emme Anu, Anu emme". Kui sellelegi ei järgne vastust siis :"Naine, emme naine, naine!"
No ja sellisele hüüdmist ei saa ju vastuseta jätta. Eile toa uksest sisse astudes hõigati mulle: "Naine, naine, ära sisse astu, Jespe kakas ukse ette ."

Lasteaias käimisega on tulnud huvitav jutt. "Ma ei ole selline." "Milline." "Selline."

Papaaga seenel käies saime poole tunniga metsast 11 suur sirmikut ja lisaks veel kukekaid ja musti seeni. Metsast tagasi jõudes teatas Eike uhkelt Kajale: "Suur saak, suur saak!" Metsas käimine Eikele aga ei meeldi ja nüüdsest teatab ta juba metsa mineku mõtte peale, et tema on väga väsinud ja tahab tuttu.

Issi käis meil Norras kalareisil ja küsis mida Eike kingiks kaasa tahab. Eike teatas, et tema tahab pintsessi meest. Kust ta selle võttis pole õrna aimugi. Kui siis issi tõi poissnuku oli eike pettunud. "Ma tahtsisin barbie meest!"

Eile rabas Eike lauaalt masaažirulliku ja ütles: "Sina võta see kätte. Ma panen pikali. Tee muta muta, kordamööda."

Tavaline jutt on see, et meie magamistoas elavad rebased ja tema kartsisis ja nutsisis (kartis ja nuttis).

Lasteaed

2010-09-21T22:33:00.000-07:00

Viimasel augusti nädalal hakkas Eike Marii käima Õnneseene lasteaias. Jah, mitte seal kus emme töötab vaid teises Elva lasteaias. Meil on nüüd emme ja Eike lasteaed. (Miskipärast kõik imestavad, et miks ma teda enda lasteaeda ei pannud.) Tegelikult on põhjused lihtsad. Õnneseen on kodule lähem ja Kaja töökohale lähem. Ei ole hea mõte väikest nööpi pidevalt tööjuures trehvata (mõttetu stress) ja 6:45ks lasteaeda ma teda ka nagu viia ei soovi. Eks näis. Võibolla kui ta meil kasvab ja emme omale auto saab, kolib teise lasteaeda ümber. Praegu aga kasutame vana head vanaema ärakasutamise varianti ehk vanaema Kaja vastutulelikkust. Mitu õhtut nädalas saab ta nimelt Eikele järgi minna, sest emme on ju pea seitsmeni tööl ja ega see issigi meil varem koju ei jõua. Eikele meeldib see variant igatahes hästi.

Kohanemisega on meil läinud nii ja naa. Algul ei tahetud hommikuti lasteaeda minna või siis sooviti hoopis Geia rühma või midagi sellist. Õpetajale üle sai antud jonniv laps. Aga aias oli ta tubli ja naeruline. Kõige selle tulemusena hakkas ta mul öösiti alla tegema ja juhtus, et ka lõunaune ajal. Nüüdseks on lasteaeda minemise tuju hea, jonni pole aga öine allategemine püsib. Eks iga laps elab oma elumuutusi erinvalt välja ja meil on siis niimoodi.
Lisaks on välja löönud meil tõeline kahese jonn ja iseteadlikkus. Pole ime kui lapsele järgi minnes leian vanaema ja lapse kaheksei köögipõrandalt "siputavat põrandalappi" mängimas. Irw. Nimelt mahaloopimise järeletegemine on parim võimalus lapse põrandalt püsti saamiseks. Jonnituju tekib meil täiesti lambist. Näiteks tekitab jonni kui emme tuleb uksest "valesti" välja, kui keegi avab tema jogurtitopsi "valesti" kui õhtul tahab magama panema tulla issi mitte emme, kui Jesper ronib emmele sülle jne jne.

Veel tegemistest:

*Suvel käis Eike esimest korda kinos "Shreki" vaatamas ja 6. septembri teatris "Leiutajate küla Lottet" vaatamas. Mõlemad korrad käitus eeskujulikult, kuigi Lotte teises vaatuses jäi pisut tukkuma:)

*Magnuse sünnipäevale 16:august sõitsime esimest korda bussiga. Ka seal laps tukkus.

*Augustist magab Eike oma uhkes narivoodis teises toas.

Meenutamiseks ja võrdluseks Eike Nupu lapsehoius käimise ajast pilte.

Rolandi sünnipäev lõi välja Eike Marii esinemisgeeni

2010-08-20T23:31:00.000-07:00

Eike ise nimetab ennast viimastel päevadel Eike Maribeliks. See on vist esinejanimi. Laulab ta muidugi hoopis sellest, et tema on kuningas, jõuluvana, lõvi või sebra. Igatahes on lastelaulukesed nüüdsest out ja omalooming in.

Esimesel videol näete kuidas kõik algas. Teisel on nakatav geen kutsunud punti ka tantsupoisi ja trummipoisi....ansambel täies koosseisus.

Lõbusalt jube augusti algus.

2010-08-10T02:21:00.000-07:00

3. augustil käisime Eikega adenoidi operatsioonil. Huvitav, et Eike oli paar päeva enne oppi väga mõtlik ja vaikne. Justkui aimas, et midagi on juhtumas. Opi hommikul rabasime lapse kell 7 riietega voodist ja panime autosse. Pidi ju söömata joomata pärale jõudma. 7:30 olime Kuperjanovi tänaval kõrvakliinikus. Täitsime mõningad kohustuslikud paberid ja selgitasime, et Eike siiski tuli õigel päeval opile ning plaanides olev segadus on kliiniku enda aps. Hakkasime juba kartma, et saadavad tagasi aga siis pandi Eikele käe peale tuimestavat kreemi ja saadeti opieelsesse palatisse. Eike sai "vahvad" sinisemustrilised haigla riided selga ja peagi asuti teda ettevalmistama lõikuseks. Kreem võeti maha ning kanüül, lõbusate mõmmikleepsudega, pandi asemele. Rinnale kleebiti kolm kiisukleepsu millede külge hiljem juhtmed kinnitati. Eike oli veidi ootaval seisukohal kui tema kallal asjatati aga väga vastu ka ei punninud õnneks. Tuleb tunnistada, et Eike oli vapram kui emme - mida oli ka ette aimata. Mul ikka kakkus pilt tasku minema kui see kanüülike pandud sai. Küsisin siis veidi juua ja viskasin ise opieelsesse voodisse pikali. Eike hüppas mul kõrval. Kui siis päris asjaks läks jäin mina maha ja issi viis lapse operatsiooni tuppa. Seal oli ta keeldunud pikali viskamast ja seisis opilaual kuni kaks süstlatäit narkoosivedelikku ära pigistati. Seejärel sulges silmad ja kukkus jalapealt. Ootasime opieelses palatis vast 10 minutit kui operatsiooniarst kutsus lapse juurde. Rääkis veel, et adenoid oli kunstiliselt korrapärane ja suuruse poolest täiesti arvestatav. Verd oli tulnud vähe ja opp oli edukas.

Eike lesis voodil külje peal. Hapnikumask ees ja nägi välja üsna armetu. Üsna pea ta toibus narkoosist ja tõusis istukile. Tuikus õrnalt ja tahtis sülle. Istusin siis, laps rahutult süles head kohta otsimas, mõni aeg voodil. Issi pühkis vahepeal veresegust sülge mis suust ja ninast tulid. Õnneks oli seda jubedat ollust väga väga vähe. Siis lubati meid peagi tagasi opieelsesse/järgsesse palatisse ja seal istusin tükk aega laps süles edasi. Eike oli väga rahutu ja unine, ei tahtnud jäätist ega mahla, pisut jonnis kui püüdsime midagi pakkuda. Lõpuks jäi mulle sülle magama ja tukkus pea tunnikese. Peale seda ärkas krapsakana ja nõudis kohe mahla, jäätist ja koju. Enne koju jõudmist oli vaja aga ka kanüülist vabaneda ja see Eikele ei meeldinud. Siis tõsteti kisa ja lubati ainult arstitädil puudutada. Koju jõdsime enne lõunat. Seal uinus veel tükiks ajaks, kui oli saanud kõhukese leiget suppi täis süüa. Ja rohkem me aru ei saanud, et laps oleks hilja aegu opil käinud. Valu ei kurtnud, verd ei tulnud, tuju oli hea. Operatsioon läks HÄSTI! Loodame, et annab tulemust ka ja laps saab algaval lasteiaia aastal terve olla ning ei pea lahtise suuga nohistama.

Ülejärgmisel päeval jäi Eike õhtul vanaema juurde, sinna külla tulnud sugulastega mängima ja emme issi läksid onu Tätte muhedat kontserti vaatama. Plaan oli selline, et Eike jääb ööseks vanaema juurde tuttu, sest kontsert algas alles kell üheksa ja Eike tavaliselt jääb sel ajal juba tuttu. Eikel olid aga teised plaanid ja peale ühtteist helistades vastas krapsakas Roonja hääl:"Tulge Kuusasse! Ma ei maga." Eks me siis läksime mürakarule järgi ja pidime leppima, et õhtusest kahekesi olemisest ei tule miskit välja.

Edasised päevad möödusid sulistades ja mängides, sest ilmad olid jälle meeletult palavad.

Laupäeval käisime ära Elistvere loomapargis ja Vudila mängumaal kus oli väga vahva. Uskumatul moel jäid meil loomapargis nägemata ainult rebased. Teised loomad ei peljanud 35 kraadist kuuma ega inimeste kisa ja näitasid meile ennast igast küljest. Põtra oleksime julguse korral saanud isegi sarvest sikutada. Ilvesed olid ennast näituseks puuokstele välja pannud ja ei istunudki võsas peidus nagu kaks aastat tagasi kui me lootusrikkalt ümber puuri 100 ringi tegime. Vudilas nautis Eike Marii kõige rohkem basseine ja sinna viivaid liumägesid ning suurt liivakasti kus oli telefoniga mängumaja. Lapsevanematele meeldis ka vesi ja see, ei toidukohas olid odavad hinnad ja, et lastel oli lõbus.

Pühapäev 08.08 oli õhtuni päris tore. Siis otsutasime aga väikese jalutuskäigu teha ja suundusime Arbi järve äärde. Ujuma ei hakanud minema, sest kaugusest paistsid udupilved ja kostus müristamist. Ajasime järve ääres veel pisut tuttavatega juttu ja hakkasime koju sättima. Tagant järgi mõeldes oleksime pidanud jutu juba varem lõpetama aga kes see siis teadis, et sajandi torm on tulemas. Kui olime vana metsamajandi juurde jõudnud olid udupilved potisiniseks muutunud ja üsna meie peade kohale jõudnud. Kiirendasime siis sammu, et mitte vihma kätte jääda - jah see tundus siis kõige hirmsam mis juhtuda võiks. Tuul muudkui tõusis ja tõusis, vihma ei sadanud. Kiirest sammust sai juba jooksmine. Kui oli näha katuseslt lendu läinud eterniidiplaate ühel pool ja murduvaid oksi teisel pool sai jooksust paaniline tormamine aga kuidagi viisi me selle käruga suurte majade juurde jõudsime. Mäletan, et tahtsin oma maja juurde jõdmiseks mäest üles minna aga Maits rabas mul käest ja tiris esimese suure maja ette. Samal hetkel murdus mäe kõrval tohutul hulgal puuoksi ja suur liivapilv tegi meid hetkeks pimedaks. Katsusin kiiruga fonolukuga kortermaja uksi, et varju minna aga lukud olid muidugi kinni. Õnneks tuli just pooltuttav selle maja elanik koju ja tegi ukse lahti. Sõbralikult kutsus päästeingel meid Eikega tuppa tormi vaibumist ootama ja Maits tormas läbi tormi koju edasi, et juhtmed tagant kakkuda ja aknad kinni panna. Kui tormituul ühe silmapilguga kadus jäi vaid müristamine ja õrn äikesevihm ning otsustasin Eikega koju tõtata. Õige pea ronisime autosse ja läksime Kirepisse Maido ema päästma, sest tema hoovis oli torm välja juurinud vähemalt 7 puud, milledest üks purustas kaevu, katuselt oli lendu pannud oma 30 eterniidiplaati ja pilt ümberkaudsetele majapidamisetele oli samuti üsna õõvastav. No igatahes oli sel päeval mul küll surmahirm mida ma varem tundnud polnud. Eike kardab siini tuult ja hakkab sülle nõudma kui näeb liikuvaid pilvi. Viimaste päevade lemmik sõnapaar on ma kaldan. Tegelikult läks ju siiski päris õnnelikult ja keegi ei saanud viga, kui välja arvata Eike vanaisa Aare, kes vaeseke sai oksaga otsaette ja oli mõned minutid metsa all üsna oimetu olnud. Loodetavasti lähevad hirmud aga peagi üle ja jääb erakordne mälestus.

Raudteejaama kõrval asuv park peale tormi.

Puhkus...

2010-07-19T03:34:00.000-07:00

Ühine perepuhkus sai alguse 14. juu

lil Võrtsu äärest Trepimäelt. Telkisime seal koos Otepää rahvaga. Püüdsime kala, tegime uhaad, sõitsime paadiga Tondisaarele ja söötisme parme:)

15.juulil põrutasime edasi
Põhja- Eesti poole. Iisakul käisime vaatetorni ronimas. Õhtuks jõudsime Toila Oru parki, kus kohtusime imekombel Inxuga. Ööbima sattusime Saka mõisa hoovile, mis osutus võrratuks kohaks. Lisaks mõisas olevale spale oli seal matkarada, juga, meri, meeletu trepp mereni, vaatetorn täiesti korralik pesemisvõimalustega WC ja mõnus hommikusöök.

16.juuni vaatasime Saka mõisa ümbruses ringi ja sõitsime Võsu randa. Tassisime lamamistoolid liivasaarekesele ja mõtlesime päikest võtta. Vesi oli soe ja tuul mõnus. Kahjuks tulid aga pilved ja otsustasime edasi liikuda. Sõitsime Käsmule, kust lootsime head söögikohta leida aga leidmata see jäigi. Söömas käisime hoopis Loksal, kus teenindaja meid kohe venekeeles kõnetama hakkas. Seejärel liikusime edasi Tallinna poole. Piilusime ära Jägala joa ja peagi olimegi Fahle majas ööbimiskohas. Seal nautisime tubaseid mõnusid ja käisime kõik vannis. 17.juuni läksime kohustuslikus korras loomaaeda ja muud turistlikku ei jõudnudki teha, sest kaubanduskeskused jäid ette. Solarises sai Lidos söömas käidud (peaaegu nagu Riias) ja meie rõõmuks ühines meiega seal ka Kaija. Kuue paiku hakkasime lõpuks kodupoole sõitma. Jalad turnimistest ja Eike tassimisest väsinud ja kotid kraami täis. Plaanitud vabadussamba uurimine jäi möödasõitmiseks. Noh, igaljuhul nägi ära.

Eike oli terve reisi osati väga tubli ja osati üsna jorr. Tubli oli ta uute kohtadega harjumisel. Polnud probleemi telgis magamisega ja kõik lõunauinakud tegi ka ilusti ära. Kordagi ei pissinud ta püksi ja jaksas oodata kui ma Solarises veerand tundi vetsu otsisin. Jonnima kiputi reisi teises pooles turvatooli istumisega. Pool tundi meelitamist ja ähvardamist viis lõpuks lapse toolile aga siis läks veel veerand tundi, sest "ise" pidi ju rihmad kinni panema. Seetõttu me enam pidevaid peatusi teha ei tahtnud ja võimalusel kasutasime liikumiseks käru. Kõndida see plika teadaolevalt ka ei viitsi. "Opsi-sülle" kõlas ikka pidevalt. Loomulikult kui lähenes trepp või lift siis oli tal jaksu küll omal jalal turnida. Kaubanduskeskustes käimine oli ilmselge katastroof. Mõnus oli ringi vaadata täpselt nii kaua kui Eike kärus tukkus. Ülejäänud aeg oli üks pidev tants ja tagaajamine. Tagatipuks tahtis maalaps kogu aeg paljajalu ringi trööbata. Sõrad olid ikka pigikarva küll kui me lõpuks talle Rademaris plätasid proovisime. Eks me olime sunnitud need ka ära ostma, sest jalast neid enam ei võetud ja pood neid vist ka enam tagasi poleks tahtnud.

Meie tubli kahene

2010-06-01T01:20:00.000-07:00

Nagu traditsiooniks saanud oli Eike Marii oma sünnipäeval haige. Seetõttu me õigel päeval suurt pidu ei pidanud. Emme tegi torti ja õhtul tulid vanaema ja vanaisa seda koos meiega maitsma. Vanaema tõi Eikele esimese lauamängu ja naabrikaksikud kinkisid pehme draakoni.

Oma kingi emmelt ja issilt sai Eike juba varem kätte ja selleks oli roosa tõeline preilide ratas.

Sünna hommikul üllatasime Eiket suure pundi õhupallidega ja Muumi kaardiga. Vanaema Eha tõi varahommikul lilled voodisse :)

Sünnipäevapidu pidasime 30ndal mail Kruusas. Ilmaga vedas ja pidu oli päris tore.

Esineja

2010-05-22T11:56:00.000-07:00

Video sai kogemata kombel valepidi aga üldmulje näeb ära:)

Pisike ülevaade enne kaheseks saamist

2010-04-29T02:00:00.000-07:00

Mis on nadisti?

Potil ei soovita enam käia. Istutakse küll ja väidetavalt käiaks kakal aga sisse ei tule peale tolmu mitte midagi. Hiljutine kõhugripp tegi vist oma töö ja meie saavutused on jälle nullitud.

Õhtuti korraldatakse aegajalt toredaid jonnituure. Isegi arvutitool olevat tema oma ja keegi teine ei tohi sinna nõjatudagi.
Köhad ja nohud kimbutavad endise hooga. Hakkab tekkima kahtlus, et Eike köha võib olla allergilist või lausa astmaatilist laadi. Köhasiirupid igatahes köha vastu tulemust ei anna.

Mis on hästi?

Ei taha ära sõnuda aga Eike läheb nüüd ISE oma voodisse tuttu. Seda on nüüd täitsa harjutamata juhtunud 4 õhtut. Üks õhtu ma lihtsalt küsisin kas Eike sooviks oma voodisse tuttu minna ja tema sooviski!!! Võttis nuku kaissu ja tuttu ta jäigi. Praegu olen küll uinumiseni tema voodi juures istunud, laulnud või muinasjuttu rääkinud. Uni võtab võimust aga väga ruttu. Pean vist tänulik olema Nupu hoidjatädidele, kes teda voodisse lõunauinakule on pannud. Ju ta nüüd avastas, et päris tore on üksi oma voodis magama jääda. Varem uinus ta meil suures voodis või diivanil ja tõstime ta mingi hetk lihtsalt oma voodisse ümber.

Räägib, ronib, võtab riidest, sööb, joob nagu suur laps.

Seltsib palju teiste lastega. Nupus on tekkinud tal omad sõbrad ja kõige suurem sõber on vist Kill. Tema juurde, üle tee ,peame me minema pea iga õhtu kui nupust kodupoole jalutame.

Eike Marii on lihtsalt kõige armsam ja kallime linnupoeg meie peres. Teda ei jõua ära kallistada ja eks me võta viimast, sest kaugel pole aeg kus niisama kallistama ja kaisutama ei lubata hakata:)

Sõnakiiksud

2010-03-21T08:30:00.000-07:00

Meie preili räägib tegelikult üllatavalt hästi ja õigesti. R häälik ei taha veel päris tulla ja J sõna alguses on ka pigem L. Käändelõpud on aga juba üsna õiged koguaeg. Mõned üldistused ikka leiab nagu: suusatama ütleb suusama, pilli mängima ütleb pillima. Huvitaval kombel on jõulutemaatika aga eriline kiiks. Kui esmalt oli päkapikk Eike keeles KIPA siis nüüd on peale kõiksugu erinevaid variatsioone saanud jonnakalt päkapikust PIKAPAI ning jõuluvana on JÕULUKUUSK. Tee või tina, Eike ütleb ikka nii nagu talle meeldib. Huvitav on see, et ka palju suuremad lapsed ei ütle päkapikku õigesti. Enamus ütlevad PIKAPÄKK. See on vist sama mis ketšupiga- lapsed ütlevad ikka KEPSUT.

Väike adenoidik

2010-03-15T04:37:00.001-07:00

Reedel sai käidud Tartus kõrvakliinikus, et lasta uurida Eike Marii adenoidi ehk ninaõõne ja neelu ühinemispiirkonnas paiknevat lümfomaatilist kudet. Põhjuse sinna minekuks andis Eike pidev lahtise suuga hingamine, mida on lausa kuulda. Ja Nupu hoidjate soovitus. Nad nimelt arvasid, et pidev väikese aja tagant üles ärkamine ja süles ning poollamavas asendis magamise eelistamine võib olla tingitud õhupuudusest, mis tekib lamades lastel kel on adenoidid suured.

Saime perearstilt saatelehe ja käisime kontrollis. Kõigepealt vaatas arstitädi Eike kurku ja ütles, et kurgumandlid on ilusad. Siis uuriti kõrvu mingi huvitava masinaga, kust lasti muusikat kõrva. Sealt saime teada, et vasakus kõrvas on pisut negatiivne võnge aga midagi hullu pole. Öeldi, et tatt ja muud vedelikud igatahes kõrva ei jookse.

Seejärel saadeti meid adenoidist röntgenpilti tegema. Kus taaskord pidin tunnistama, et röntgeni tädid on äraütlemata kurjad. Nimelt, küsimuse peale kuidas me istuma peaksime. Vastati: "Vot mina ka ei tea." Ja tagantjärgi sain veel noomida, et kuidas ma ei suuda last paigal hoida nii, et ta pead millimeetritki ei liigutaks. Kinni hoida kästi nimelt ühe sõrmega lõua alt ja teise käega õrnalt pead toetades. Igatahes sai pilt tehtud,vaatamata noomimisele, esimesel korral.

Läksime siis kõrvakliinikusse vastust ootama.

Arstitädi näitas ekraanil röntgenpilti ja osutas adenoidile mis oli väga suur ning pressis peaaegu täielikult kinni ühe nina õhukanali. Mis siis muud kui opile. Aja saime augusti alguseks. Lohutuseks ütles tore arstitädi, et kevadel ja suvel kliima soojenedes adenoid pisut taandub ja kui opp saab tehtud siis on lapsel juba järgmine lasteaiaperiood lihtsam. Öeldi veel, et mida varem lõigata seda parem. Ei jää lapsele meelde ja veritsust on ka vähem. Kui ära ei lõika võib adenoid veelgi suureneda ja soodustada kõrvapõletikke, pidevat nohu, norskamist, ninahäält ja pidev suu kaudu hingamine põhjustab omakorda valet hambumust.

Vot selline lugu siis meiega.

Loodame, et operatsioon õnnestub hästi ja laps talub kergelt üldnarkoosi. Seniajani peame siis lihtsalt kevadet ja suve edasi ootama ning lootma, et asi hullemaks ei lähe.

Missi mõõdud...

2010-02-15T03:40:00.000-08:00

Kuna sai köha tõttu arstil käidud, siis lasime veidi varem ära teha ka aasta ja 9kuu mõõtmised kaalumised. Eike peaümbermõõt on 47,5cm. Kaalub 11kg ja 900g ja pikkust sai kirja 84,5cm. Tõenäoliselt on pikkust veidi rohkem, sest väändunud last oli pikali mõõta suht võimatu. Ei tea miks see arstitädi Eiket kogu aeg lamades mõõta tahab.

Köha hakkab tasapisi alla vanduma, kuigi arstitädi kirjutas veel nõrgad antibiootikumid, sest kurk polnud päris terve lapse oma-nagu ta ütles. Eks vaatame kas võtame neid ka või ravime looduslikemate vahenditega edasi.

Tähelepanek: Eike matkis arstitädi ja hakkas kummist jõehobul mõõdulindiga peaümbermõõtu võtma :)

Ülevaade

2010-02-13T02:50:00.000-08:00

Eike on nohus ja köhib nagu hobune. Tõenäoliselt on saanud mõne viiruse ja see vallandus tänu teisipäevasele Pühajärvel ujumaskäimisele. Nimelt oli seal lastebassein suletud (nagu alati kui meie ujuma soovime minna) ja pidime sulistama suures basseinis. Selle vastu polnud Eikel absoluutselt midagi. Tahtis mul lausa kätevahelt minema ujuda ning mullivanni ja sauna pidi teda pikalt meelitama. Eks seal suures basseinis oli ikka harjumatult külm (26-28 kraadi), kuigi ega me seal väga kaua polnud ja Eike ikka siputas meeletult. Just nagu oleks tal veel beebide ujumisrefleks olemas. Tõenäoliselt selle ja meie "hästi sooja toa" (max 19 kraadi) tulemusena Eike Marii haigeks jäigi, sest järgmisel päeval hakkas tal lastehoius tatt lippama.
Paha lugu on see, et alles eelmine nädal me väikesest nohust ja köhast paranesime. No ei jõua seda sooja kevadet ära oodata juba!

Muud uudist:
*Eikel on nüüdseks lõikunud 15 hammast ja 16. lõikub tõenäoliselt mõne päeva jooksul.
*Potiga on ta järjest rohkem sõbraks saanud. Kakad tulevad meil juba 99,9% potti. Tundub, et seda osatakse nüüd kinni hoida ja kui saab suurele potile siis teeb ära. Pissimisega on kurvemad lood. Need tehakse enamjaolt ikka mähkmesse või pükstesse.
*Lastehoiuga on harjunud ja tahab sinna minna.
*Viimase aja lemmik väljendid on: ongi seal, ei olegi kiisut, minu oma, sau omse (tsau homseni), tädi Kiti (Kristi) poole, emme tööl- issi tööl- Eike nupusse.
*Pikad jutud vatrab juba maha ja see on hästi vahva. Nüüdsest peab ikka hoolega jälgima mida suust välja ajad, sest kõik öeldakse järgi. Tantsulõvi on ka endiselt ning armastab jäljendada kõiksugu liigutusi. Näiteks kui näeb telekas kedagi võimlemas siis hakkab ise ka, kui issi teeb kõtekõverdusi siis läheb tema ka midagi sarnast kõrvale tegema:)

Lastehoiulaps

2010-01-14T10:09:00.000-08:00

4.jaanuarist hakkas Eike täieõiguslikult st. lepinguliselt Nupu lastehoius käima. Nüüdseks on ta lastehoius käinud pea 2 nädalat ja on täitsa tubli. Olude sunnil viime Eike hoidu tavaliselt enne kaheksat ja peale uinakut toome ära, see on siis umbes 14:30. Üllatavalt hästi on siiani läinud. Ei ole jonni sinna jäämisega ega ära tulemisega. Hommikul nendib fakti, et emme ja issi lähevad tööle, lehvitab meile ja läheb mängima. Ära toob teda sageli vanaema, kellega enne koju jõudmist tehakse veel väike jalutuskäik. Esimestel hoiupäevadel tehti väikest streiki mittesöömise näol ja siiani kipub hoius tehtud uinak lühikeseks jääma. Sellest tulenevalt on Eike õhtul väga väss ja tahab varakult tuttu. No ja siis ta muidugi arvab vahest, et 5:30 oleks aeg juba üles tõusta. Haigeks pole õnneks jäänud ja tuju on ka üsna hea. Hoidjad kiidavad Eike jutukust ja peavad temaga pikki vestlusi maha. Tõenäoliselt lastehoiust on ta nüüd õppinud asju omadeks tunnistama ("MINU TOOL", "EIKE SOKK" jne). Issi on ka suureks sõbraks saanud tänu sellele, et sageli peab issi Eike hoidu viima ja hommikuti temaga toimetama. Katsume siiski iga nädal, kui vähegi võimalik, vähemalt ühe puhkepäeva talle kinkida. Seda muidugi lisaks nädalavahetusele. Jube kahju on oma väikesest preilist kaua eemal olla ja iga vaba hetke pühendaksin praegu temale. Õpetajana tean ja näen kui raske on aastaid vanematelgi lastel emadest lahti lasta ja lasteaiaga harjuda. Võin öelda, et minu väike printsess on ikka ülimalt tubli!

Vanaema Eha sünnipäevamöll

2010-01-03T01:28:00.001-08:00

Ja nalja oli nabani:)

Jõuluaeg

2009-12-27T04:46:00.000-08:00

Sel aastal on jõulukuu täis ootamatusi ja üllatusi. Kuna see on viimane kuu enne emme tööleminekut ja Eike täieõiguslikku lapsehoiulapseks olemist siis tuleb ju võtta viimast.
Oleme käinud erinevatel jõulupidudel, spas, istunud ülekeretäpilisena kodus, harjutanud üksi Nupu lastehoius olemist, kelgutanud, külatanud jne. Tagatipuks algas issil ootamatult paar päeva enne jõule puhkus.
Ühel detsembri laupäeval sai käidud koos vanaema, Kristi ja Killiga
Bernhardt Spas. Samal ajal veetis issi aega suusarajal. Lastel oli Spas lõbu laialt. Vaatamata sellele, et lastebasseinis oli jääkülm vesi. Järgmisel õhtul läks Eike aga ülekeha täpiliseks ja tõusis palavik. Praeguseni ei tea mis viirus teda tabas aga üsna selge on see, et spast me seda ei korjanud. Kui see just ülikiirelt nakkav haigus polnud. Tõenäoliselt oli see teada tuntud kolmepäevapalavik (Eikel küll 1,5 päeva kestnud) aga arst ei välistanud ka punetisi, millede vastu on Eike tegelikult vaktsineeritud.
Esimene väike jõulupidu oli koos emme kursakaaslastega Tartus ja seal me need täpid siis avastasimegi. Teisele jõulupeole, mis toimus Nupus, ei saanud me täppide ja palaviku tõttu minna. Paki saime aga ikkagi tagant järgi kätte (Printsessi raamat ja piparkoogipakk). Kolmas jõulukas, beebikooli jõulupidu, toimus Sinilinnus ja seal nägime lähedalt ka jõuluvana. Eike arvas, et selle onu käest peab saama kommi. Tundis suurt huvi paki järgi mineku vastu täpselt nii kaua kui õige hetk oli käes. Jõuluvanale lähedale minekust keelduti kategooriliselt ja see pakk oleks võinud vana kätte jäädagi. Emme abiga saime paki ikka kätte aga oh ebaõnne-komme ei olenudki. Eike sai hoopis järjekordse raamatu.

Päris jõuluõhtul olime koos Eike
onuperega vanavanemate juures Kruusa tänaval. Sinna taris jõulumees kingid kuuse alla ja õnneks polnud pakkides enam ühtegi raamatut. Eike sai omale suured mänguklotsid, palju plastiliini, kööginurga, vahva järi ja joonistamisaluse. Jõuluõhtu tegi Eike Marii jaoks eriti rõõmsaks võimalus väikese onupoja Rolandiga mängida. Koos nad siis lammutasid üksteise kingitusi ja sõid võidu.
25.ndal külastasime vanaemasid ja vanavanaema.
26.ndal viisime paki Killile ja saime vastu hunniku head villast kraami ning käisime sünnipäeval Värvi Kata pisikesel Karolal. See oli üks äraütlemata tore sünna, sest sai vahelduseks süüa head seljankat ja lumepallisuppi.

Eike on vist päris taibu ja tajub ära, et varsti hakkab "koolitee" pihta ning seetõttu ei taha praegu emmest kohe üldse lahti lasta. Nii memmekas nagu viimastel nädalaltel pole ta mul veel kunagi olnud. Issiga koos ei kõlba isegi pühapäevahommikul üles tõusta. Ikka ja jälle on vaja emmet. Kaks päeva oleme harjutanud mängutoas üksiolemist ka. Esimene päev pidas 1,5 tundi vastu ja teine päev ainult tunni ja 15 minutit. Minna tahab, olla ka aga kui tuleb emme igatsus siis peab ka emmet saama ja igasugune mõtete kõrvalejuhtimine ei toimi. Eike räägib juba väga hästi (lausetega) ja oskab hoidjatele täpselt teada anda mida ta soovib. Titast on asi juba kaugel aga emme võiks sellegi poolest lähedal olla. Eks me veel harjutame mõne nädala aga põhimõtteliselt peab jaanuari teisest nädalast laps lastehoius hakkama saama:(
Hirmuga mõtlen kui vara peame hakkama tõusma ja kui pikaks venivad tööpäevad

Pooleteisene

2009-11-26T02:53:00.000-08:00

Eike sai täna pooleteise aastaseks. Areng on olnud äraütlemata kiire. Areneks need suured inimesed ka nii kiiresti oleks lausa lust ilmas elada.

Välimus: endiselt väga armsake. Juuksed on kasvanud pikemaks ning läinud veelgi heledamaks. Nüüdseks on selge, et piiga on pärandanud issi lokid. Silmad on kaotamas sinakat tooni ja nüüdseks lihtsalt hallid. Hambaid on praeguseks hetkeks 13. Kaalu ja pikkust võin oletada-midagi 11kg ja 80cm. Täpsemad andmed nädalapärast. Sel nädalal oli võimatu arstile aega saada, sest neid gripihaigeid olevat meeletult.

Oskused: Sööb lusika või kahvliga iseseisvalt. Raskusi valmistab ainult vedel supp. Joob tassist. Kõikjale ronimine ei valmista enam mingisuguseid raskusi. Läheb võimalusel üles ka näiteks redelist. Saab kõigest olulisest aru. Poliitikat ja maailmavalu ilmselt veel ei jaga aga muidu täidab korraldusi:) Räägib väga palju. Teeb juba mõnesõnalisi lauseid (Issi tahan. Kass tule siia. jne). Potil käib meelsasti aga kui teise lapse eeskuju silmapiiril pole siis potti midagi ei tee. Oskab ennast juba veidi riietada. Võtab jalast sokid, püksid, seljast pluusi, kleidi. Pluusi ja pükse oskab tagasi ka panna. Sageli küll valepidi aga mis sellest. Oskab ilusasti raamatuid vaadata. Teab kuhu asjad käivad. Peseb hambaid,tantsib ja laulab.

Saavutused: 3 päeva enne pooleteiseseks saamist loobus lõplikult lutist. Võõrutamine polnud üldsegi valulik (lohutuseks emadele kes arvavad, et see nii on). Veidi kaua ta ehk lutitas aga vähemalt oli tal sõber kes teda lohutas kui hambad tulemisega valu tegid või kui uni ei tahtnud tulla. Oli näha, et järkjärguline võõrutamine sobis talle hästi. Kui oleks järsult lõpetanud siis oleksime mõneks ajaks traumeeritud olnud terve perega.
Kui Eike oma tahtmist ei saa siis tuleb sageli peale jonn. Siis lastakse häälepalead valla ja hakatakse asju laualt maha lükkama. Keelamine valab ainult õli tulle ja seepärast tuli välja mõelda väike jonnitaltsutamise nipp. Kui tuleb jonn peale siis palun Eikel seista lepatriinu mänguasjatoru kõrvale ja seal veidi rahuneda. Siis lasen tal peagi sealt ära tulla, kallisatme ja ongi kõik. Viimasel ajal kui märkab ise, et sai mingi pahandusega hakkama, läheb omaalgatuslikult sinna seisma ja ütleb oi oi. Seda jälgides tuleb tahes tahtmata naer peale.

Eikele Meeldib: Saunas, vannis. külas ja Nupu mängutoas käia. Süles magama jääda, hüpata. Toidust- makaronid, verikäkk, kartul ja kaste, juust, Lotte maisipulgad, banaan, pirn ja kaerahelbepuder moosiga. Tantsida/esineda- tähtis on, et oleks publikut ja veel parem kui ka lava. Viimasel ajal meeldib talle laulda. Niisama oma sõnadejorus (Kopp kopp, tuppa, anna...) ja ka kõlava lauluga kaasa (tibi-tibi-tibi-tipp). Veel armastab ta ronida. Hulljulgelt ja osavalt minnakse redelites üles, ronitakse kappidele ja aknalaudadele, mänguväljakute köisteedele jne. Viimasel ajal köidavad Eiket ka multifilmid. Lemmikud on Teletupsud ja täispikk multikas koerast nimega Bolt. Nii ta siis jookseb mul päev otsa taga -La-La Poo tahan või aua kassi tahan.

Eikele ei meeldi: pidev toas istumine, üksi olek, liha ja salat, et issi tuleb koju ja ei mängigi temaga vaid läheb remonti tegema, kui emme ja issi ei kuula sõna, kui külalised lahkuvad liiga vara.

Laske sisse mardisandid...

2009-11-10T02:08:00.000-08:00

Eile koputati uksele ja sisse astusid 3 poissi. Rätid näo ees ja suur seljakott kaasas. Hõikasid üle toa, et nad on mardisandid. No olgu peale siis. Tuleb nagu meelde jah, et täna on see päev kui marti joostakse. Küsisime siis mida need mardid ka oskavad. Väitsid, et oskavad laulda- Taina laulu. Ebalevalt võtsid siis laulujoru üles. Vast kaks rida ümasid midagi ja oligi kõik. Jäid ootama mida antakse. Meenutades oma lapsepõlve suurejoonelisi esitusi ei oleks tahtnud nagu midagi anda aga olgu peale. Eike nägi ikka esimesi tõeliselt sante mardisante. Kuna meil muud polnud anda kui raha siis saidi poisid pihku 35 krooni ja jalga nad lasidki. Ei soovinud ei mardiõnne, karjaõnne ega mitte midagi. Rahast hakkas lausa kahju ja seetõttu tegime Eikest ka mardisandi ja läksime vanaemasid kollitama:) Eike nautis sandindust täiel rinnal ja saagiks sai paar kommi ja šokolaadi.

Verstapostide vallutamine

2009-11-04T03:39:00.000-08:00

Uuest aastast saab Eike Marii mõnus titapõli läbi, sest emme "on sunnitud" tööle naasma. Sellega seoses tuleb Eikel ette võtta lastehoiu/lasteaia tee. Mis meie tibulinnust täpsemalt jaanuarist saab on veel pisut ebaselge aga üks on kindel- emmega kodus peesitamise põli saab läbi (nuuks). Lasteaeda panemiseks pean ma teda veel liiga pisikeseks ja seetõttu kaldume arvama, et Eike hakkab esialgu käima Nupu lastehoius ja ehk saab esimesed kuud veidi abistada ka vanaema.
Selleks, et Eike suures kollektiivis üksi hakkama saaks on vaja nüüd usinasti tegeleda tema iseseisvumisega. Teadagi on lasteaialapsele ja ka lastehoiulapsele rida nõudeid ja soovitusi mida ta võiks osata. Hakkame siis riburadapidi vaatama kuhu me linnukese taha saame teha :)

Sööb isesesivalt - sellega on põhimõtteliselt korras. Oskab tegutseda nii lusika kui kahvliga ja joob tassist. Supi söömisel võib küll pool portsust leida pudipõllelt ja isesesival joomisel on samuti oht hoogu sattuda ning ennast märjukesega üleni kasta. Tahkem kraam saab hävitatud osavalt ja kiiresti. Eikel nüüd ju juba 12 hammast.

Käib potil - pole probleemi. Käib rõõmsal meelel ja omal algatusel. Püksidki saab ise jalast ja jalga tagasi. Ainuke mure on see, et poti sisse ei tehta midagi:) Oluline on Eike jaoks potil käimise juures see, et issi vaataks. Kui ta juhtumisi kodus on.

On seltskondlik- selle koha pealt olen emana kõige vähem mures, sest teiste laste ja ka täiskasvanutega mängimist ja suhtlemist Eike naudib. Emmet ei ole siis tavaliselt juurde vaja.

Oskab end väljendada- Eike sõnavara on juba nii suur, et olen loobunud sõnade üles kirjutamisest. Kasutab juba mitme sõnalisi lauseid. Sõnad on küll veidras reas ja ilma õigete kääneteta aga siiski tuleb Eike suust juba juttu mitte üksikuid sõnu. Kui ta sõnadega ei suuda ennast selgeks teha siis ta võtab sul käest kinni ja juhatab su selleni mida ta tahab või mängib pantomiimi. Eile näiteks ütles " tule kiku" ja hõõrus näitlikult näpuga hambaid. See tähendas siis seda, et ta soovib hambaid pesta.

Riietub ise- sõime lastelt seda tõenäoliselt lasteaias ikka veel ei oodata aga Eike igatahes teeb juba trenni. Püksid, seelikud, suurekalusega pluusid, kummikud on juba asjad millega ta hea punnimise juures hakkama saab. Kust see iseriietumise huvi järsku tuli, ma ei tea.

Ei vaja lutti, lutipudelit- Lutipudelit pole ta õnneks kunagi vajanud. Lutisõltlane on aga sünnist saati olnud. Eelmisel nädalal otsustasime väikese võõrutamisega tegeleda aga tundus, et see kujuneb üheks väga valulikuks asjaks. Eike teadupärast ei uinunud peaaegu kunagi ilma lutita. Ta nuttis unisena paaniliselt oma "mäm mämmi" taga ja uinus siis sellega sekunditega. Proovisin huvi pärast sinepit lutile. Eike ei teinud teist nägugi. Üks õhtu lõikasime luti katki ja andsime nõudmisel Eikele. See lutsutas veidi. Siis võttis suust välja toppis näppu auku. Seletas, et "kati kati" (katki). Rääkisin, et lutt on katki jah ja pähh, et viigu ära prügikasti. Eike võttis luti, hakkas kööki prügikasti juurde minema aga uksel seisatas ning mõtles hetke ja pani luti suhu tagasi. Arvsime, et ju on siis ikka vara aga viimased päevad, toho üllatust, on ta päeva ja ka ööunne suikunud ilma lutita. Enne uinumist korra küsib aga kui ei anta pole ka suurt lugu. Seletan, et Eike on juba suur ja tal pole lutti vaja. Öösel, kui väikese viginaga ärkab oleme senini siiski luti andnud, et magab paremini ja saame meie ka magada. Ei taha küll ära sõnuda aga kui see võõrutamine nii lihtsalt läheb siis on ta küll ikka tubli tüdruk.

Magab korra päevas- lasteaias on uinaku aeg 12:30- 15:00. Umbes sel ajal Eike ka tavaliselt uinub. Nii pikka und ta küll tavaliselt ei tee aga enamvähem. Kodus kipub ta vahest veel kaks uinakut tegema aga küll ta harjub.

Koristab- niah, omaalgatuslikult väga harva aga kui tal paluda asjad kusagile tagasi panna ja sealjuures veel ise ette näidata või abistada, siis koristab küll. Segamini ajamine on loomulikult palju lõbusam tegevus.

Mõned head omadused mis Eiket ilmselt iseseisvumisel abistavad: rõõmsameelsus, julgus ronida, võimelda, trepist üles ja alla tulla, seltskondlikkus, armastab laulda ja tantsida.
Mõned mitte nii head omadused: oskab jonnida ennast põrandale visates ja head kopsumahtu demonstreerides, jagamisrõõm ei ole alati kõige suurem rõõm no ja siis see, et ta armastab tähelepanu keskpunktis olla aga seda ei pruugi igal pool saada. Sõnakuulamisega on ka veel probleeme aga eks peab endale meenutama, et ta alles aasta ja 5e kuune:)

Emme saavutused

2009-10-28T05:12:00.001-07:00

Koledate ilmadega pole nagu tahtmist õue minna ja siis peab tubastele tegevustele vürtsi andma. Miks siis mitte veidi kududa.

Eile sai valmis kampsun. Emme poolt kootud neljast kampsunist on siis Eike omale saanud 2. Ülejäänud kaks said kootud kooliajal ja siis loomulikult endale:) Eike on saanud omale veel salli, teki ja vesti.

Heade mõtete festival

2009-10-13T04:36:00.000-07:00

See aasta sai siis (beebide) kogupereüritusel ära käidud. Tuleb tunnistada, et see oli päris vahva. eelmisel aastal oleks Eikega seal tõenäoliselt igavavõitu olnud aga nüüd kui ta on juba asjalik ja isesesev/jooksev oli päris lõbus. Suur spordisaal oli laste nänni täis topitud: batuudid, õhupallid, mängunurgad, meisterdamise nurgad, fotograaf ja muidugi lava. Lavapeal toimunu Eikele suurt huvi ei pakkunud. Lotte laulu veidi kuulas ja "Põdramaja" laulmine pani ka jala tatsuma ning suu "kopp kopp" kaasa vadistama. Üldiselt meeldis talle iseseisvalt mängunurkades mänguasju sorteerida ja lastekeskus-käimisraamiga mööda saali tuhiseda. Üleval korrusel müüdi pisut ka lastenänni aga sealt ei jäänud miskit silma.

Tuttavaid nägi ka päis palju. Kahjuks polnud mahti pikalt juttu puhuda, sest lapsed tormasid eri suundadesse. Õnneks saime väikeste sõbrannade pildi tehtud. Eike küll potsatati pildile viimasel minutil mängunurgast...sellest ka papud jalas ja tukk sassis:) Armsad on need pisikesed aga kõigele vaatamata.

Järgmine aasta jääme siis sarnast üritust ootama, et jälle kindlalt kohal olla.

Häpi häpi

2009-10-07T06:49:00.000-07:00

Ja nii need pähhid sõnad tulevad...

Oh kooliaeg oh kooliaeg

2009-09-30T01:01:00.000-07:00

Nagu kõik tublid lapsed läks ka Eike Marii septembrist kooli. Nimelt, teisipäeviti kogub ta tarkust Sinilinnu beebikoolis ja neljapäeviti arendab oma loomingulisust Nupu loovusringis.
Emme on ka nüüd kuuga targemaks saanud ja võib kindlalt täheldada, et Eike puhul on tegemist paraja iseloomutariga. Esimesed tunnid keeldus ta planeeritud tegevusest 90% osa võtmast. Tal olid hoopis omad plaanid. Eriti jamaks läks siis kui oli vaja kellukest või nukku järgmisele lapsele edasi anda. Selle peale tehti ikka korralikku sea kisa, karjuti EI TAHA ja visati vajadusel põrandalegi pikali. No hüppamise ja tantsimise kohad tehti muidugi rõõmuga kaasa, sest see on tore. Nüüdseks suudab juba pisut kaasa teha ja rahulikumalt istuda. Jagamisega on veel nii nagu on aga siiski juba parem. Loovusringis kipub EI TAHA praegu veel domineerima, sest seal on palju ahvatlusi nagu batuut, liumägi ja nukukäru. Samal ajal kui tädi katsub meelitada mängima rongisõitu vanaema juurde või midagi sellist, tunduvad Eikele kõik teised asjad palju ahvatlevamad.
Juurde saadud tarkusest veel nii palju, et Eike lemmiklauluks on "Põdramaja". Seda laulab ta järgnevalt: kopp kopp lahta daaa da da tii ta da ta taa.... Väga eduliselt lauldakse järgi ka "La-la -la la laaa"
Lemmik tegevuseks on koos emme või issiga raamatute uurimine. Seda tegevust jätkub hommikust hilisõhtuni. Kõik raamatud tuleb üksteise järel riiulist emme juurde tassida ja siis koos läbi vaadata. Põhiline tegevus on kõigist raamatutest auade otsimine. No ja siis saab emme raamatud jälle kappi tassida, et 10 mintsa pärast tegevust korrata.
Süüa oskab Eike nüüdseks päris isesesivalt ja kui pole tegemist just supiga siis ei kuku lusikalt teinekord ühtegi piiska pluusile või põrandale. Kuna osavusest toidupalade lusikale saamisel on veel pisut puudu, pistetakse toitu suhu ka sõrmedega. Nii saab ju üllatavalt kiiremini.

videos pole enam lusikaga söömiseks kannatust:)

Sõnavarasse on lisandunud hulgaliselt toidu temaatikat. Näiteks: sai, komm, tuust(juust),uua(juua), mammu. "Issi" sõna on meil nüüdseks igapäevane. Varem kuulsime seda üliharva. Üldse proovib Eike viimasel ajal kõiki sõnu järele öelda ja see on päris naljakas. Huvitaval kombel tulevad kõige paremini välja pahandustega seotud sõnad nagu "ata ata", "päh" ja "häbi häbi". Eike muidugi arvab, et need on lihtsalt maru naljakad sõnad. Eriti kui nende juures vibutatakse veel sõrme ka.

Ülevaade

2009-09-07T01:29:00.000-07:00

EMMEDE ELU POLE LIHTNE

1 aasta ja 3 kuu mõõdud:

pikkus 78 või 79cm (pikali panek ei meeldinud)

kaal 10kg ja 410g

peaümbermõõt 46,5cm

hambaid 9 (29.08 lõikusid alumine vasakpoolne lõikehammas ja ülemine parempoolne purihammas, lisa saabub peagi)

Kasutades kaunist ilma ehk issi puhkab

2009-08-12T01:52:00.000-07:00

Issi võttis nõuks teisel augustikuu nädalal puhata ja õnneks sattusid puhkuse algusesse ilusad päikeselised ilmad. Otsustasime koos perega rannamõnusid nautida ja veidi ringi sõita. Laupäeval sõitsime Pärnusse päikest püüdma. Ega me peale rannas istumise suurt midagi ei teinudki. Või noh...istumiseks on seda nüüd palju nimetada. Pidi ju Eikel kogu aeg järgi jooksma, sest tema ei mõtlegi tekile lamama heita. Müras vees ja otsis võõraid palle taga.

Pühapäeval sõitsime Elva linnas ratastega ringi. Eike istus ilusti ratta taga lasteistmel. Saime peaaegu väikese Väeraja läbi sõidetud aga Eikel kippus uni peale ja seetõttu olime sunnitud Vaikse järve juurest koju tagasi pöörama. Ta vaeseke jäi rattatoolis magama ja pea käis sõidu ajal tonksat tonksat nagu nendel auto aknale mõeldud koertel kes pead võdistavad. No ja siis oli ta maru solvunud kui suurema väristamise peale üles ärkas.

Esmaspäeval otsustasime Lätti põrutada. Otsejoones läkime Jurmalasse, et ilmateate lubatud viimased päikesekiired endale saada. Noh, natuke ikka saime ka aga üldiselt kakkus heale ilmaennustusele vastukarva ikka pilviseks. Meres sai ikka käidud ja Eikel oli seekord oma pall rannas kaasas :) Õhtul külastasime veel Riia loomaaeda kus Eike Marii sai selgeks sõna "vaata" ning üsna pea hakkas taipama, et kõik elukad polegi auad. Loomaaia väravast sai Eike Marii endale pulga otsas jänese kujulise õhupalli. Selle üle oli tal ikka siiralt hea meel...oma 3 minutit vähemalt:) Enne öömaja otsimist kinnitasime keha Lidos ja söök oli väga odav ning nämm. Öömajaga läks vähe teisiti. Kuna me ei suutund varem broneerida ja päeval ära otsustada kuhu me täpselt minna tahame (Riiga või Jurmalasse, hotelli või telkima), siis hilisele õhtutunnile ja väsimusele alla andes, peatusime 3* hotellis Jurmalas (Lielupe oli vist nimi). Odav lõbu see muidugi polnud. No nii 2 korda nii kallis kui planeerisime aga päris mõnus oli küll. Ikkagi rõdu, telekas, seitsmes korrus, valged linad, pesemisvõimalused toas, korralik hommikusöök, bassein (mis jäi kasutamata)jne. Kahesõnaga-pole paha! Eike nautis hotellimõnusid igatahes täiega ja hakkas kohe lauatelefoniga helistama, voodil hüppama ja rõõmust kilkama.

Järgmisel päeval nautisime veel rannarõõme, käisime tutvumas Riia kaubanduskeskusega, sõime uuesti Lidos ja kojuteel põrutasime Siguldasse koopaid vaatama. Mõningad plaanid jäid ajanappuses ja "ei viitsi" pärast teostamata. Eiket oli ka vaja pidevalt tassida, sest ta ei viitsinud ise kõndida ja kärus keeldus sageli rahulikult istumast. Üldiselt oli ta aga väga tubli laps. Vaatamata asjaolule, et 5 hammast on korraga tulemas. Pikemad sõidud tavaliselt magas ja peatustes võlus oma kelmi naeratusega ning otsekohese sõbraks tikkumisega lätakaid (loe lätlasi).

Õudus ruudus

2009-07-30T02:03:00.000-07:00

Tean, et lapsevanemana pean hakkama selliste ehmatustega harjuma aga siiski...

Reede õhtul, millele eelnevalt olime õues ja toas möllanud ning jooksnud, tegi Eike õhtuse uinaku oma võrevoodis. Ärgates ajas ta ennast voodis püsti ja kutsus veidi jorraval toonil ennast sealt välja päästma. Kõik tundus tavaline. Ming hetk avastasin, et püstisesimine ja kõndimine on kuidagi vaevalised. Miskipärast ta pidevalt kukkus. Alul mõtlein, et ju magas jala ära. Uurisin veel, et ega pole ühtegi pindu või midagi sellist talla all. Kõik tundus korras. Öö uneni välja ei saanud Eike aga jalga ikka korralikult alla. Katsetas küll pidevalt aga tuhkagi. Lootsime siis uue une rahustavale ja parandavale toimele aga võta näpust- hommikul ei tahtnud ta enam üldse jalgu alla võtta.

Otsustasime erakorralisse näitama minna. Seal katusuti, mõõdeti, uuriti ja puuriti aga mitte midagi ei tuvastatud. Küsiti, kas pole olnud traumat, puuki, võõrast lapsehoidjat, haigust.... Ei, mitte midagi.

Hirmutati tekkiva liigesepõletikuga (on juba iga ka ju) ja paluti esmaspäeval haiglasse uuringutele tulla, kui asi ei parane. Mul hakkas vaikselt pisar juba silma tulemama, sest mõte lapse haigusest on juba meeletult valus. Isegi mulle, kes ma (igasugust) valu väga hästi talun. No ja nii hale oli seda väikest traageldist näha kogu aeg kukkumas ja sellest pettumas ning lõpuks üldse alla andmas.

Peas käisid juba veidrad mõtted, et äkki mõjus halvasti teisipäeval saadud aastase vaktsiin või see, et samal päeval viimase tissisõõmu sai. No ikka täitsa nõutu.

Arsti juurest läksime veel Räpinasse titade peole. Seal oli Eike naerulind nagu ikka aga liikumiseks kasutas käpuamise meetodit kui üldse. Ei pressinud teda kõndima ka arvates, et jalale toetumine praegu hääd ei tee.

Koju jõudes oli Eike kuidagi viril ja endiselt ei võtnud jalga alla. Otsustasin panna talle valuvaigistava küünla. Ja arvake ära mis juhtus umbes viie minuti pärast. Eike tõusis püsti nagu nõiutud ja läks kõndima, endal nägu säramas.

Mis see siis oli? Vot ei teagi aga arvame, et ju ta väänas ärgates oma võrevoodi pulkade vahel jala kuidagi ära. Astuda oli veits valus ja pikapeale ta loobus katsetamast. Hiljem tõenäoliselt enam hullu polnud aga valuaisting oli väikesel ikka meeles ja ta lihtsalt keeldus uuesti haiget saamast.

Huvitav on see, et kuni laupäeva õhtuni ei tundunud tal üldse valus olevat, sest lasi jalga igat pidi väänata ja mudida ning kordagi ei teinud kisa. Ju tal siis ikka emme valulävi:)

Video noppeid

2009-07-26T00:46:00.000-07:00

Poisid poisid mis te teete?

Kuku

Oodake, ma helistan praegu.

Suve päevad ja "suvepäevad"

2009-07-21T10:37:00.000-07:00

Juuli teisel nädalavahetuse sai Eike esimest korda üle piiri, sest issi töökoha suvepäevad toimusid Lätis. Pesitsesime 3 päeva üsna piiri lähedal imekaunis kohas järve kaldal. Linna nimi oli vist Aluksne. Lapsi oli seal parasjagu ja tädisid onusid loomulikult veel rohkem. Eike nautis seltskonda (nagu alati) täiel rinnal ning püüdis emme juurest pidevalt jalga lasta. Veel nautis ta batuudil hüppamist, liumäest alla laskmist, kiikumist ja paadisõitu. Õhtuti sai koos toanaabrist Minnaga tantsu lüüa ja laulujoru ajada.

Juulikuus sai mitmel korral käidud ka Verevi rannas peesitamas ja sulistamas, sest ilus ilm, mida Eestis on kole vähe, oli vaja ometi ära kasutada. Selleks puhuks oli hea kaasa võtta tädi Jansa ja Emili. Seltsis ikka segasem. Kui esialgu ei tahtnud Eike Marii jalgugi vette panna, siis peagi jooksis ta hulljulgelt ülepea sisse. Õnneks polnud tema veest välja saamine kuigi raske. Hops sülle ja kõrsik hambusse. Kauplema veel õnneks ei pea.

Elvas suvitasid ka Räpina sugulased Kadri koos Markuse ja väikese Karoliga ning Eike vanatädi Eda. Nendega sai ka omajagu hullatud ja möllatud. Mängutuba ja mänguplatse külastatud ja lihtsalt jalutatud.

Omal jalal on hää

2009-07-04T23:44:00.000-07:00

Esimese isesesiva sammu tegi Eike Marii 24.aprill ehk 2 päeva enne 11kuuseks saamist. Pikemad sammuread said alguse 13.mai ehk 11,5 kuuselt. Nädal peale aasta sünnipäeva sai ta selgeks ka ilma toeta püsti tulemise ja nii läks omal jalal tipamine juba palju edulisemalt, sest koperdamist ja maha potsatamist tuleb siiani päris palju ette. Nüüdseks on kõndimine juba nii selge, et osatakse minna mäest üles ja alla, tehakse eduliselt ka jooksusamme. Käed ei ole enam (koguaeg) tasakaaluhoidjatena üleval ja pardipoja asend (pepu taga ja nokk ees) on asendumas järkjärgult inimese käimisasendiga.

Jonn

2009-06-28T12:17:00.000-07:00

Mine minema jorupill jonn...ütlevad teada tuntud Entel Tenteli laulusõnad ja viimasel ajal mina ka. Huvitaval kombel on Eike Marii jonnijoru verstapostiks saanud aasta sünnipäev. Kohe kui aasta kukkus tuli ka riiakas jonn. Jonn tuleb kui kaua toas istutakse, kui õuest tuppa tullakse, kui ei lubata mängida kraadiklaasi, kääride või muu säärasega, kui ei lubata närida just poris astunud paput, kui topitakse kärru või turvatooli sel ajal kui oleks hoopis mõnusam teha tipa-tapa, kui piisavalt kiiresti ei anta mämm mämmi, kui ...

Demonstratiivselt, näitamaks kui suur häda on, visatakse kisa saatel neljakäpakile ja sajatatakse tükka aega emmele või issile tagant järgi. Jonni vaigistamiseks peab olema spetsialist, sest alati ei aita sama asi. Vahest on abimeheks lutt või sülle võtmine, mõnikord peab midagi huvitavat vaadata katsuda andma või hoopis jonnida laskma.

Lisaks sellele oleme õppinud näpistama ja hammustama. Õnneks tehakse seda üsna harva ja rohkem eksperimendina mitte kiusu pärast. EI TOHIle reageeritakse miskipärast naeruga ja loomulikult tehakse uuesti. Jesper, vaesekes, saab viimasel ajal kõige rohkem säru. Iga kord kui Eike temaga tõsisemalt tegeleb on käed pärast karvu täis. Õues meeldib meile nüüd kõndida aga loomulikult teises suunas kui inimesed kellega jalutama mindi ja käest kinni võtta tohib ainult siis kui ees on trepiaste või midagi taolist. Kas tõesti pedagoogide lapsed need kõige hullemad kratid ongi?

Enamus ajast on Eike Marii siiski naerusuine ja tore tegelane:)

Eike Marii aastaselt...

2009-06-04T05:02:00.000-07:00

Näeb välja: väga armas:) Juuksed on helepruunid ja tagant kisuvad lokki (eriti vasakult poolt- see siis nn issi pool). Pole ime kui Eike ka väikeseks lokilambaks jääb, sest issi ja vanaema on lokilised. Pähe saab teha juba väikeseid patsikesi
Titapontsakus on oluliselt taandunud. Peale põskede näeb näos ka muud. Näiteks pikki tumedaid ripsmeid ja sinakas halle silmi.
Hambaid on suus 7. Neli üleval ja kolm all.
Paistab, et Eike on issilt pärinud ka naha, sest päike hakkab neile mõlemale imehästi peale.

Iseloom: naerusuine, seltskonda armastav, rahulik, kindalmeelne, emotsionaalne, jutukas.
Eike ei võõrasta tavaliselt. On mõned isikud kelle lähedus ei tundu talle vist usladusväärne aga üldiselt võivad teda sületada täiesti võõrad tädid ja onud. Pigem naudib ta suurt seltskonda kui emmega kaheksei kodus istumist. Vanaema Kaja väidab, et ta pole emmekas vaid hoopis kajakas:)
Usukumatu, aga Eike Marii mängib hea meelega omaette ja päris pikka aega. No päris omaette ta küll pole, sest Jeper jõlgub ju sabas. Lemmik mänguasjad on hetkel nukud ja kõik sellised asjad, mis tegelikult mänguasjaks ei kõlba (käärid, lusikad, kass jne). Armastab asju ühest kohast teise panna. Näiteks külmkapimagnetid tõstab Jeperi joogikaussi.
Jutustab väga palju. Üldiselt küll oma keeles (selline araabiasugemetega), kuid arusaadavatest sõnadest on käibel: mamm mamm (soovib süüa või lutti), emme, hopa (hüppamine), kaaga (kiik), ei tea (vastuseks küsimustele), jah, ei, anna, papa, aitäh, lill, aua, õue, jeai (pai), kaka, tip-tap...
Eike on suur kallistaja ja musitaja. Kallisid ja musisid jagab ta ka oma nukkudele. Oskab teha ka pai. Seda eelistab teha küll rohkem endale. Armastab süles olemist ja seal magama jäämist. Vastu hommikut tahab emme issi kaissu tuttu. Oskab rõõmust kilgata. Kindlameelsus avaldub Eike tahmiste juures. Kui on tahtmine näiteks süüa siis ei jäta ta mamm mammitamist ja kakub kasvõi pisarad välja kui muidu ei saa. Ühesõnaga, oskab ka jonnida.

Oskused: Oskab iseseisvalt kõndida. Ronib treppidest üles ja alla. Oskab minna madalamale diivanile ja toolile ning sealt alla tulla. Lehvitab, plaksutab, patsutab, teeb pai, musi, kalli, indiaanikisa. Oskab ise lusikaga süüa ja tassist juua (iseseisvalt küll nokaga tassist). Oskab veeretada palli, lükata nukukäru, panna esemeid ühest kohast teise või väljavõtta ja tagasi panna, liumäest lasta, tantsida (nõksutades õlgu ja puusi), istudes hüpata. Saab aru lihtsamatest käsklustest. Näiteks: "Pane lutt suhu." "Too käärid emmele." "Tee Jeperile pai."jne. Eituseks raputab pead.

Muu: Sööb juba suureinimese toitu, kuid armastab endiselt ka beebiputrusid ja püreesid. Mõned korrad päevas saab veel ka tissi. Lutt on endiselt suur sõber ja seda otsitakse ka päeval taga. Potilt laseb hetkel kohe jalga ja seetõttu pole viimasel ajal sinna midagi püüda õnnestunud.

Suur sünnipäevapidu

2009-06-04T03:36:00.001-07:00

Aitäh kõigile kallitele külalisetele kes said aega peole tulla! Eike tänab toredate kingituste eest ja emme issi mõtlevad kuhu neid nüüd ära paigutada:)

Kui nüüd vähe arvutada siis selgub, et pidu külastas kokku 11last (vanuses 25 päeva kuni 12 aastat) ja 24 täiskasvanut. Kahjuks jäid mõned pisikesed külalised haigeks ja ei saanud seekord tulla aga küll me selle tasa teeme.

Aastane

2009-05-27T02:58:00.000-07:00

Esimene suur sünnipäev jõudiski kätte. Eike Marii rabeles terve öö nagu suured lapsed kes asjast midagi jagavad. Justkui oodates kingitusi ja õnnesoove. Hommikul selgus aga, et rabelemine polnud siiski ärevusest vaid hoopis haigusest. Sünnipäevahommikul jooksis Eike nina tatti nagu mahlakask. Sellist nohu pole tal veel olnud. Ligi hakkas hiilima ka palavik. Kuna perearstile oli pandud korraline visiit juba varem kirja siis sai seal ka muret kurdetud. Vaktsiinisutsu seekord ei tehtud ja vereproovi lähme andma reedel-lootuses, et Eike on tervenenud. Kõrvad ja kopsud olid õnneks puhtad. Anti luba ravida koduste vahenditega. Mõõdetud ja kaalutud sai aga ikka. Selgus, et viimase kuuga on panustatud pikkusesse +2,5cm(77cm) ja kaalu on lisandunud vaid 10g (10210g). Arvestades Eike Marii viimaseid trepitreeninguid pole siin midagi imestada. Nimelt on lemmik atraktsioon hetkel trepp-mida kõrgem seda uhkem.

Õhtul tõusis Eike palavik üle 38 kraadi ja oli selge, et sünnipäevaõhtu tuleb tubane. Emme oli selleks tarbeks teinud jogurtimaasikatordi ja läbi astusid Efka koos Minnaga ning vanaema vanaisa Kruusa tänavast.

Efka ja Minna tõid vahva piknikukomplekti ja vanavanemad nukukäru. Mõlemad kingitused läksid ka kohe käiku ja meeldisid väikesele tõbisele preilile nii väga, et ta lausa hüppas rõõmust :)

Nukukäruga rallides tuleb Jeperil kärus raskuseks olla, sest muidu kukub Eike ninuli. Jeper on selle mõttega väga rahul:)

PS. Suurem sünnipäevatrall toimub 30.mai ja selleks ajaks püüab väike printsess olla triksis-traksis...terve kui purikas.

Videod

2009-05-11T00:43:00.000-07:00

MA KÕNNIN!!!MÄNGIN OMA UUE LEMMIKLELUGAAVASTASIN UUE MÄNGUNURGAPAI PAI JESPER!!!HÄÄLEHARJUTUSED

Eku Mannu 11 kuune

2009-04-30T01:21:00.000-07:00

Kaal: 10 200g Pikkus:74,5cm Hambaid: 7

Sünnipäeva sai peetud vanavanemate pool Kruusa tänavas. Oli ju võrratu ilm ja üks grill ja chill kulus taaskord marjaks ära. Küpsisetorti tegime ka. Eike nõustus asjatama murule laotatud vaipkattel. Murule minek oli vastunäidustatud. Pole ju plika veel sellise pinnasega harjunud. Nii, et vaibake toimis nagu elektrikarjus:) Murul nõustuti vanaema või emme abiga tipa tapa tegema. Muideks, paar päeva enne 11 kuuseks saamist tegi Eike Marii ka oma esimese iseseisva sammu...krapsti emme sülle. Isesesivalt seisab iga päevaga üha kauem ja kindalmalt. Varsti varsti on minek. Vanaisaga sai tuule eest autosse varju poetud ka...et koos elmarit kuulata:)

Sünnipäeva õhtust saati on Eikel ka magama minemisega teised lood. Nimelt ei soovinud ta voodis tuttu jääda ja võtsime ta siis diivanile teleri valgele suikuma. Tema aga arvas, et diivanil on jama. Läks kenasti diivanilt maha ja sättis ennast laua ja diivani vahele vaibale pikali. Tokisis seal jalaga unerütmi ja mõnules...kuni issi lapse voodisse viis. Nüüd siis ongi lood nii, et kui uni tuleb siis ostsitakse hää koht kuha pead toetada ja jäädakse tuttu. Olgu see siis suur emme issi voodi, vaip või mängumatt. Öised söömised on ka ära jäämas. Vahest harva soovitakse veel häälekalt mämm-mämm aga enamus ööst ikka tudutakse või siblitakse unesegaselt mööda voodit nagu laiskloom Sid.

Lisan postitusele mõned pildid meie tegemistest.

Onupoeg Roland ilmutas ennast mõneks minutiks:) Selle ajaga sai nägusid katsutaud ja mänguasjade pärast kakeldud.

29.ndal aprillil käisime Tartus Romil külas ja lasteaias (kus emme varem töötas) lepatriinude rühma piilumas ja õhtul Mäe peol. Eikele meeldis lasteaias väga ja Romi pool veel rohkem:)

Kratt tegutseb taas

2009-04-16T06:34:00.000-07:00

Ma ronin sulle pähe!
Anname teada:

Neuroloog hindas Eike Mariid 5+ga. Olevat väga hea emotsionaalne ja vaimne areng ning füüsilinegi täitsa kobe juba. Pisut spastilisust olevat veel tunda. Eike muidugi nurus kiidulaulu oma suure lobisemisega välja. Tagatipuks veel lehvitas ka. Emmele issile anti range soovitus uuele pesamunale mõtlema hakata:)

Diivanilt ja voodilt tuleb Eike ilusasti ise alla..jalad ees..nagu peab:)

Hambaid suus on meil nüüd kuus...alla kerkib varsti uus:)

Emme tegi veidi näputööd ja valmistas Eikele vesti (ütleme nii, et päris andekas):)

Eike lemmiktegevus on praegu vanemaid hullutada ja jookustada. See käib nii: Käputan arvuti juurde. Tõmban välja kõlari juhtme. Proovin seda korra tagasi ka panna ja siis panen arvuti üldse kinni..ei lahti...ei ikka kinni. Käputan teleka juurde. Tõusen telekalaua najale püsti. Kõnnin nuppude juurde ja panen teleka kinni..ei lahti..ei ikka kinni...lahti..vahetan kanali...itsitan. Lasen käed lauast lahti, lehvitan ja plaksutan. siis avastan, et ma seisan kuidagi iseseisvalt...ma ju veel ei oska. Ruttu võtan lauast kinni või hoopis potsatan maha. Käputan kööki. Võtan muidugi toast miskit kaasa mida teele maha saab jätta. Köögis pistan käe Jesperi joogitopsi ja siis keeran selle lihtsalt kummuli. Uuh..esialgu aitab ka:)

Kümme kuud naerusuud:)

2009-03-27T09:53:00.000-07:00

Strateegilised mõõdud on järgmised: pikk 73,5cm ja "paks" 9870g. Hambaid suus 6, milledest üks punnitab veel väheke igeme all. Neljas ja viies lõikusid täpselt sünnipäevaks. Kõik on siis ülemised lõikehambad. Kuna Eike on vahetevahel tiputäpuline ja jaole pole saanud mis see allergiat põhjustab, siis saime perearstilt ka saatelehe allergoloogi juurde. Tasub enne aastaseks saamist mõned testid teha, sest kui peaks selguma allergilisus muna vastu, siis ei saa aastase vaktsiini esialgu teha.

Sünnipäeval istus Eike Marii toas, sest väljas tuiskas kevadlund vaheldumisi päikesega. Õhtul sai koos emme issi ja vanaemaga liblikamuffineid maitstud.Vanaema tõi Eikele kingiks esimese osa Muumi multikaid. Emme issi soetasid kevad/sügis kombeka (sinna veel upume pisut) ja kergkäru, et bussiga Tartus käia saaks. Sünnipäevale eelnenud õhtul sai aga käidud Pühajärvel ujumas. Seekord meeldis Eikele seal väga ning jonni ei tulnud isegi mitte riietusruumis.

Kiiga kaaga

2009-03-17T05:16:00.000-07:00

Avastasime Geia pool, et Eikele meeldib kiikuda. Keldris ootas juba mitu kuud naabrinaiselt saadud kiik ja selle armas issi nüüd üles panigi. Kiik on tänuväärne ka selle pärast, et õue minnes ei pea Eike Marii enam nurgas istuma või põrandal lesima sel ajal kui emme ennast riietab. Nüüd panen ta kiigule ja seal ootab ta rõõmsa meelega, et emme oma asjatamised ära teeks.

Üks hea uudis veel...pissipott sai siis lõpuks õige lapse poolt ära õnnistatud. Sõps Emili näitas Eikele üks päev head eeskuju ja katsetas potti. Eike ise sai teoga hakkama täna hommikul 18.märts ja oli ise ka väga üllatunud kui sorinat kuulis. Issi arvas, et nüüd loobume mähkmetest:)

Muidu aga ootame endiselt kolme ülemist hammast. Pea kaks kuud juba ootame. Paistavad otsad juba täiespikkuses aga igeme alt välja tulla ei taha.

Vaata vaata vaata mind...

2009-03-05T23:28:00.000-08:00

Oskan nüüd lehvitada.

Mida võtta ja mida jätta- selles on küsimus. Ja üldse on mul lutte liiga vähe:)

9 KUUD

2009-02-26T04:47:00.000-08:00

Ja Jaa...tuleb hakata vaikselt mõtlema Eike aasta sünnipäeva pidamisele, sest sinna pole ju enam tühjagi aega jäänud. Küll see aeg ikka lendab. Juba 9 kuud vana. Kui mõelda, siis võiks juba varsti järgmine beebi majja sündida. Õnneks või kahjuks seda aga niipea ei juhtu - majanduskriis ju ikkagi:)
Eelmisel nädalal õnnestus Eikel haigeks jääda. Nähtavalt ja palavikuga haige oli ta küll vaid ühe õhtu aga siiski otsutasin arstile teda näidata. Selgus, et ühes kõrvas oli põletik. Kirjutati siis Eike Mariile elu esimesed antibiootikumid mida ta vaid neli korda võtta sai, sest tekkis allergia. Õnneks selgus täna arstil käies, et kõrvapõletikust saime ilma antibiootikumideta jagu ja allergia on ka õnneks taanudnud. Eelmisel nädalal mõõdetud tulemuste järgi on Eike Marii nüüdseks pikk 71 cm ja tema peaümbermõõt on juba 45cm. Tänaste andmete järgi kaalub ta 9340g.

Põhitegevus on hetkel püstiajamine kõikide ettejuhtuvate asjade najale. Õnneks oskab ta ka seismast istuma tagasi minna. Seismine ise on aga üsna veider veel. Üks jalg ikka pigem kikivarvukil. Tegelikult pole vist kuigi hea, et ta mul seista tahab kogu aeg aga katsu sa teda peatada. Mänguasjad ei huvita Eiket praegu karvavõrdki. Kõige põnevam on laualt ja riiulitelt kakkuda kõiksugu muud kraami. Täna tuuseldas mul juba köögikappide kallal ja toksis lihahaamriga põrandat. Üks mänguasi läheb praegu peale küll aga see on Jesperi oma. Nimelt Jesperi piits mille mõlemas otsas on värvilised lindid ja kunagi ammu olid ka suled. Sellega mängitakse koos Jesperiga päevas vahest pool tundi jutti.

Uued kombed:

Pead raputada. Vahest kui ta käpuli asendis peaga vehkima hakkab siis näeb ta välja nagu Riia loomaaia karud, kes söögi eest rahvale komejanti teevad.

Musitada ja nina hammustada. Musi saaja nägu on hiljem loomulikult paksu tatikihiga kaetud, sest Eike teab täpselt mis on prantsusesuudlus.

Joodeldada või kuidas seda peaks nüüd nimetama. Algselt käis see nii, et Eike häälitseb suu lahti ja mina patsutan käega ta suud. Nüüd aga liigutab ta oma rusikat suu juures ja häälitseb.

Kui toit ei jõua piisavalt kiiresti suu juurde öeldakse mäm-mäm, kui emme pole piisavalt lähedal öeldakse em-emme. Lihtsalt niisama kostub sageli tä-tä-täh-aitäh. Üldiselt jutustatakse hõikuvas või jorisevas stiilis kogu aeg.

Ärgatakse hirmvara (viimased päevad kell 6) ja magatakse 3 või 4 uinku asemel 2 või 3, milledest üks on pikk uinak (kuni 3 tundi).

Sünnipäevakingid: Issi tõi lapsele uue loomapiltidega puslemati. Mitte seepärast, et vana juba katki oleks vaid seetõttu, et ühest jääb lihtsalt väheks. Nad peavad ju Jesperiga kahekesi sinna mahtuma ja pealegi on suurem lootus, et Eike seal kauem kui minut püsiks. Vanaemalt sai Eike Marii vanniõli. Emme tegi tordi ja lubas sünnipäeva puhul vanaemal Eikele suureinimese sööki maitsta anda ehk siis guljašši kastet kartuliga ja keefiri. Eks me õhtul näe kas vaja gaasides ja kõhuvalus laps vanaemale õpetuseks saata või veel hullem - keeldutakse beebitoidust, sest tavatoit oli ju nõnda hea.

Elu pildis:)

2009-02-19T06:19:00.001-08:00

Käisime uudistamas Kata ja Taivo tibukest nimega Karola, kes sündis 26.12.08 ja on seega Eike Mariist täpselt 7 kuud noorem. Jälle üks väike kaunitar juures:)

Kannan nüüd uusi püksmähkmeid....miks mitte ka peas:)

Pambud (Kill ja Eike) hakkavad õue minema. Jesper kontrollib kas emmed on lapsed ikka soojalt riidesse pannud.

18.veebruar külastas mind esimene suur palavik (38,6) ja tatti voolas nii ninast kui suust. Õnneks oli juba õhtuks palavik läinud ja tuju hea. Neljas hammas mängib aga ikka peitust ja ei taha ära lõikuda.

Kui tuju on keerutan arvuti tooliga...

või klõbistan kaminaukse nuppudega.

Sageli üritan Jesperi krõbinaid kätte saada ja kui emme mu ära tõstab siis lohutan ennast küünte teritamisega Jesperi kraabipuul.

Kratistunud käputaja

2009-02-13T00:34:00.000-08:00

Emmed kes pikisilmi ootavad, et laps liikuma hakkaks, ärge tehke seda! Meiegi ootasime juba ammu, et Eike lõpuks edasi liikumise selgeks saaks. Nüüd aga mõtleme, et oleks ta ometi veel veidi paigal püsinud. Kohe kui käputamine selgeks sai hakkasid kratitembud ja jonn pihta. Enam ei saa jätta diivanile või voodile sekundikski valveta. Diivani ja muu mööbili najale aetakse ennast püsti ja kakutakse kõike ettejuhtuvat maha. Ühesõnaga laudlina pole küll mõtet lauale panna, kui just Eikele elu lihtsamaks teha ei taha, et ta kõik laual oleva ühe tõmbega kätte saaks. Emme ja issi seljas ainult ronitakse. Oleme justkui tõkked tema teel, mis vajavad kiiret ületamist. Selle suure ronimistuhina taustal on loomulikult traumad kiired tulema ja lihtsalt jonni ka rohkem, sest kätte saadud asju võetakse käest ära. Nii mõnigi muhuke on Eike Marii otsaesist juba õnnistanud. Õnneks ostsime suurde tuppa vaiba, et oleks pehme ja soojem lapseasju ajada. Magama panemine on nüüd tõeline "lapsevanema rõõm". Suurde voodisse ei saa teda enam tudule laulda, sest ärgates käputame kohe voodi kõrval asuvale lauale asju näppima või siis lihtsalt pea ees voodist maha. Kõik tubased uned tuleb nüüd võrekas ära magada aga selleks, et Eike seal magama jääks tuleb kõvasti vaeva näha. Ühe käega peab teda puusast kinni hoidma, sest ta tahab ennast kõhule keerata ja seejärel võre najale püsti tulla. Suu peab loomulikult laulma. Silmad vajuvad kinni tavaliselt mitte varem kui pool tundi pärast voodisse saamist. Siis peab magama panija hiirvaikselt toast välja hiilima, sest iga pisem põrandakriuks äratab ta üles ja trall hakkab otsat peale. Päevast unedega on sageli nii, et magama panemiseks kulub keskmiselt 45 mintsa ja Eike uni kestab 20 mintsa (uhhh). Hommikul ärkame nüüdsest juba kell 8 ja kuna vastu hommikut oleme tavaliselt ta enda voodisse võtnud siis turnitakse üle emme näo jälle laua poole. Lootust teda uuesti magama saada on 1% lähedale.

Lisaks kõigele sellele avastas Eike, et kassi patsutada ja kõrvast sikutada on väga vahva. Kui emme või issi üteb: "Ei tohi!", tehakse tempe loomulikult suurema õhinaga. Mänguasju oskab palju efektiivsemalt kasutada kui varem. Puslematt on nüüd väga sobilik närimiseks, klotsitorni oskame ümber ajada (üldse klotsid on lemmikud) ja muusikat tegevaid mänguasju mängima panna. Ahvipärdikuks on Eike samuti hakanud. Näita ainult ette ja ma teen järgi. Näiteks videos teeb Eike järgi emme eelmisel õhtul näidatud topsi sisse häälitsemist.

Ühesõnaga käputamisega algas Eike Marii arenguspurt, millega sammu pidada on üsna raske aga vahva on vaadata ka.

Neuroloogil käik ja muu

2009-02-03T03:59:00.000-08:00

Kaheksanda kuu perearsti ülevaatusel sai lõpuks uuritud, et kas oleks vaja Eikega neuroloogi juures käia. Kuuldavasti peaksid neuroloog ja ortopeed kõik titad ülevaatama. Ortopeedil oleme juba korduvalt käinud aga neuroloogi pole nagu kohanud. Perearst arvas, et võiksime käia küll, sest Eike veel ise istuma ei lähe ja roomab ainult tagurpidi, et las vaatab üle.
03. veebruaril käisime siis kontrollis ära. Uksetaga oodates näitas Eike oma hõisete ja jutuvadaga, et vaimne areng on meil igati ok. Ka tädiga vesteldes öeldi, et vaimselt ja emotsionaalselt on Eike Marii väga hästi arenenud. Kes siis ei teaks tema kuulsat tarkade silmadega pilku! Pisut vaadati Eike tegutsemist ka, et kas tuleb kätest tõmmates püsti ja kuidas keerab jne. Saime kinnitust juba teada olevale. Eikel on vasak kehapool veidi nõrgem ja spastilisus on endiselt alles. Kästi ikka ja ikka võimelda, et füüsis tubli muu arenguga sammu peaks. Jalgadele panna ei lubatud ja ka mitte hüpitada jalgadele toetades...nii, et hüsvasti hüppekiik. Aju ultraheli meile enam teha ei saanud, sest lõge on kinni kasvanud. Selle peale arvas issi, et parem on kui seda ajukest ei kiiritata :) Aprillis läheme Eiket uuesti näitama. Üldiselt nõiaring...kui otsustad korra arstile näidata siis tahavad nad meie Eiket ikka ja jälle tagasi. Selleks, et öelda:"Väga hea. Edasiminek on toimunud. Jne" Samas ma pigem käin ja näitan teda korra paari kuu tagant ja saan kinnitust, et kõik on ok, kui avastan aasta pärast, et plika kõnnib nagu part või jummal teab mis.
Tegelikult on aga nii, et Eike Marii hakkas 1.veebruaril käputama ja mõned katsed käpuli asendist istuma tulla on ka juba tehtud. Tühja selle roomamisega, hakkan kohe käputama. Egas ma mingi põrandalapp pole- mõtles vist Eike.
1.veebruar tõi kaasa ka veel ühe üllatava hambaleiu. Nimelt oli ära lõikunud ülemisel igemel paremalt teine lõikehammas ehk siis mitte keskmine nagu ootasime. Ja tänaseks paistab juba paariline ka. Natuke ebatraditsiooniline hammaste lõikumise järjekord aga piimahammaste puhul pole hullu.
Jaanuari viimasel päeval kolis Eike turvahällist turvatooli. Ei mahtunud enam vammustega hällis liigutama. Uus tool on ilus punane ja puha ning nüüd saab ikka inimese kombel näoga sõidusuunas olla. Suur tüdruk ikka.

Sünnipäeva jätk...

2009-01-27T07:35:00.000-08:00

Õhtuks olid jonnihood kadunud. Lampi enam ei kardetud. Tegin suure laari sünnipäevamuffineid, milledest Eikegi oma purukese maitsta sai. Eike oleks vist eelistanud küll seda küünalt järada mis muffinit ehtis. Õhtul panin Eike Marii petteks voodisse istuma ja seal ta siis oma 8nda kuu vigureid tegema hakkas. Mingi hetk oli ennast võre najale peaaegu püsti ajanud ja piilus mis allpool toimub. Emme, issi saabudes loomulikult kõlas jälle enda üle üliuhke naer. Ühesõnaga, on vist aeg voodipõhjaga madalamale kolida.

Päev lõppes "uinutava" vanniga ja rõõmustavalt oli järgnev öö ilma üleliigsete söömiste ja võimlemisteta.

8 kuune röövel

2009-01-26T06:19:00.000-08:00

Eike on tänaseks juba 2/3 aastat vana, 70 cm pikk ja 9060g raske. Sünnipäev algas üsna vaevaliselt (vähemalt vanematele). Nimelt arvas Eike Marii, et väga vahva on iga 2 tunni tagant öösel süüa ning 5:30 võiks juba üles tulla. Vaatamata sellele, et eelmisel päeval sai kokku vast 2 tundi magatud. Võtsime ta siis varahommikul suurde voodisse lootuses, et ehk uinub siiski viivuks veel. Väike rööveldis hakkas aga hoopis käputamist ja kiirkeeramist harjutama. Toksis kätega voodipeatsit ja jalgadega emme kõhtu ning näpistas emme põski. Sealjuures loomulikult häälitses usinasti kaasa. Mingi hetk siiski uinus ja uinus ka issi, kes tegelikult juba vaikselt tööle sättima pidi:)

Vaatame kuidas see sünnipäeva päev siis õhtusse edeneb. Praeguseks olen tuvastanud veel väikesed jonnihood ja miskipärast kardab ta tänasest suure toa lampi. Jõllitab seda ja hakkab tönnima.

Mida siis kaheksas elukuu kaasa tõi:

Päev enne sünnat sai esimest korda lõigatud Eike Marii juukseid- tegelikult küll ainult tukka, sest see hakkas juba ninani ulatuma. Kui aus olla siis päris esimesed udemed said lõigatud mõnepäevaselt, et mälestuseks raamatuvahele panna.

Sööb uues söögitoolis 3 korda päevas.

Tõuseb neljakäpukile (edasi veel ei liigu) ja poollamavast asendist istuma, seisab toe najal (kui ta sinna panna), keerab vabalt kõhult seljale ja vastupidi. Pole enam lootustki, et teisest toast tagasi tulles Eike samas kohas ja asendis eest leiaksid.
Hüppab uue hüppekiiguga. (Hetkel küll mitte, sest kipub varvastele toetuma ja see on halb)
Räägib põnevas pudikeeles, kus nii mõnigi sõnaühend on eesti sõnaraamatus kirjas. (Põhiliselt küll pa-pa ja tä-tä)
Hakkab kaasa häälitsema kui kuuleb laulu või vanaisa kitarrimängu.
Teeb musi ja kalli.
Jälgib ja krahmab pidevalt Jesperit. Kass õnneks ei ole kättemaksuhimuline.
Võõristab pisut mõningaid inimesi ja kardab vahest näiteks lampi, suurt müra, pimedas toas krõbistavat ja tormavat Jesperit.
Sai endale pissipoti kus vahest mõne sekundi ollakse nõus peal istuma...soovitavalt riietes:)
On üldse palju asjalikum kui varem. Oskab järgi teha nägusid ja tegevusi (klotse kokku taguda, patsutada jne), saaks justkui kõigest aru.
Jalad tahavad ka juua!

Jaanuar pildis

2009-01-09T06:47:00.001-08:00

Pilt esimestest kikudest neile kes vanemate postituste piltidelt ka luubiga hammast ei leidnud. Eike nii muuseas näitab ka näpuga mitut kikut peaksite nägema :)

Lõppude lõpuks meretsesin Eikele hüppekiigu ja ei pidanudki 800 sotti välja käima. Olgu õnnistatud perekool. Teada oli, et hüppamine Eike Mariile meeldib. Nüüd tuleb ainult loota, et kosumine sama edukalt ei kulge nagu siiani. Hüppekiik/traksid kannatavad ainult max 12 kg. Kui palju kannatab uksepiit on veel selgusetu.

Ja vaadake kui ilusasti mu lapsed koos mängivad ja asju jagavad:)

Muideks, Eike on hakanud sõnu ütlema. Kardetavasti küll mitteteadlikult aga sageli on kuulda: eike, aitäh, papa. Olen täitsa veendunud, et minu kõrva on hakanud ka sõna "emme" aga see võib olla ka emme kõrva süü. No ja siis veel suure hamba tuleku ralli ajal nuteti ükskord autos "ai aia ai."

Jõuluaeg

2008-12-30T12:42:00.000-08:00

Veidi enne jõule käsime vanavanaema Hulda pool Krootusel , et kallile memmele head jõuluaega soovida ning muuseas metsast jõulupuu tuua. Ärge nüüd valesti aru saage. Kõik oli seaduslik :) Eike ei võõrastanud vanamemme üldse. Vaatas sügavalt otsa ja kippus nägu katsuma. Tegi isegi pai. Kui kõik Hulda memme 3 printsessi diivanile istusid sai pilti ka tehtud.
Jõululaupäeva veetsime Kruusas ehk minu vanemate pool. Meiega ühinesid ka noor Partside pere (Mati, Annika ja Roland). Eks see trall käis ikka laste ümber. Laudagi ei saanud kõik koos istuda, sest mõni laps tahtis ikka, just siis kui laud kaetud, kas süüa või magama. Eikega sai tehtud esimene lühike kelgusõit ja jalutuskäik surnuaeda. Kelgusõidust ei osanud Eiks veel suurt lugu pidada. Pole ka ime, sest lumel sõidu asemel tuli seda teha jääl ja kelgul püsimine polnud ka just kuigi hea. Aga vähemasti nutma ta ei hakanud. Surnuaias käik meeldis küll...sai sügavas rahus magada.

Kingituste jagamise aeg oli ka tore. Jõuluvana tõi seekord kingid ajanappuses kuusepuu alla ja ei õnnistanud meid oma kohalolekuga. Eike sai krõbiseva ja piiksuva mesimummu (vanaema küll ostis selle nuku päehe:), eriti vinge taldriku, mille saab veega täita, et toit kogu aeg soojas oleks ja iminapaga laua külge kinni panna, et väike käsi seda osavalt minema ei pühiks. Hammaste tuleku puhul sai šokolaadi ja kommi ka aga selle panid aplad emme issi pintslisse.

Kui juhtus, et mõlemad jõululapsekesed samal ajal üleval olid sai üksteist katsutud ka. Ikkagi sugulased ju.

Õhtupoole keerutas Eike vanaisa kidralugude saatel vanaemaga jalga ka.

Esimesel jõulupühal külastasime teist vanaema- Ehat. Sealgi sai Eike kingitusi-vahva nupp/klahvpilli ja ratastel teo moodi kujundikasti. Erinevaid loomade hääli ja meloodiaid tegev pill on Eikel praegu lemmik mänguasi.

Pildil Eike koduse jõulupuu all. Jesper paistab ka-kes otsib see leiab.

Kaua oodatud kikud ja muu huvitav

2008-12-30T12:00:00.000-08:00

Niaaaa...nüüd on nad siis käes. Esimene alumine lõikehammas lõikus täpselt 7.kuu sünnaks ja teine kõrvale 3 päeva hiljem. Tänu kikude tulekule oli jorisemist jõulude ajal pisut rohkem kui tavaliselt ja keel oli Eikel pidevalt "vestipeal", sest sellega oli mõnus igemeid hõõruda. Pildil on kotkasilmadel võimalik näha Eike igemel just lõikunud hamba alget:) Kui mõni päev õnnestub tabada praeguseks kasvanud väike valge lambake siis paneme selle pildi ka üles. Miskipärast üritab ta oma kikusid aga kiivalt varjata.

Mõned päevad enne sünnipäeva käsime arstil ka ja saime 7.kuu mõõtudeks: 8610g ja 69cm, pea ümbermõõt 43,5cm.

Detsembri keskpaigast alates oskab Eike Marii juba päris ise istuda ja teeb seda meelsasti. Lamamistooli ei taheta ka enam lamamiseks kasutada vaid ikka serval kõõlumiseks. Peamegi peagi lamamistooli söögitooli vastu ümber vahetama, sest kaal ei luba meil varsti seal enam lamada ja süüa meile meeldib. Tagurpidi roomamine on ka päris käpas ja kätekõverdustes on ta meil lausa meister. Kahtlustan, et roomamise asemel paneb ta ennem käputama.

Ühe uue avastuse tegime ka. Nimelt sai sünnal käidud Eikega esimest korda ujulas. Basseinist polnud ta kuigi vaimustatud...vaatas tõsise näoga ja ei liigutanud ennast üldse. Kui siis ainult kaela, et piiluda mis teised lapsed kõrval teevad. Mullivann oli juba meeldivam. Seal sai naeratuse näole, kui emme või issi hüpitas ja pritsis. Tõeline leid oli aga aurusaun. Seal hakkas Eiks naeru kõkutama ja ei saanudki pidama. Ei tea mis tal seal nii väga meeldis aga vanaema kuulis Eiket niimoodi itsitamas küll esimest korda. Riidesse panek peale suplust ja saunatamist Eikele loomulikult ei meeldinud aga seda pikem oli uni mida peale ujulaskäiku magati.

Ah jaa. Passipildid said ka tehtud. Eike istus kenasti pukil ja mina turvasin teda veidi selja tagant toetades. Eike oli pikast jalutuskäigust fotograafi juurde oma nina punaseks külmetanud ja vaatas ehmunud näoga pikka tädi imeliku aparaadiga. Ja siis, kui taheti klõpsu teha, vaatas hoopis ukse poole, et kes seal kogu aeg sebivad. Lõpuks sai ikka "ehmunud täiskuu" pildile. Nüüd jääme siis ootama kunas uuel aastal passi kätte saab ja siis reisule (kuhu ja kuna seda ei tea aga hea kui on võimalus minna;)

Detsembri alguses...

2008-12-09T12:38:00.000-08:00

Eike armastab olla päkapikk.

Ja kui aega üle jääb siis inspekteerib ta mis firma ja kvaliteediga mänguasju talle sokutatakse. Nimelt leiab ta esimese asjana mänguasja küljest selle valge väikese sildikese kus on teate küll mis kirjas ning uurib seda siis oma 10 minutit. Hakkasin praegu mõtleme, et äkki see on tema päkapikuametiga kuidagi seotud..hmmm. Veel kasvatab ta hammast mis endiselt igeme all peidus on ja naerab ja naerab ja naerab.

Jesper aga käis meil akvaariumis kalal. Koju jõudes leidsime eest märja põranda ja poolenisti vettinud ja õnnetu kassikese. Õnneks ei ulpinud ta akvaariumis ja kalad olid ka kõik elusana alles. Toppisime nüüd kapiääred tihedasti täis, et jobukakk uuesti kapitaha ei roniks ja sealt mööda tapeeti akvaariumi kaanele ei turniks. Võiks ju loota, et sai oma õppetunni ja enam ei taha aga kus sa sellega. Järgmisel hommikul turnis jälle akva kaanel. Seega, ettevaatus ennekõike.

Eike kaarega mängumatt on ka väga tihedasti kasutuses. loomulikult mitte Eike enda poolt. Jesper on avastanud selle võlud ja nüritab oma küüsi ja hambaid seal päevas mitmeid kordi.

Arvuti klaviatuuril kõndimine on endiselt päevakorral ja nüüd püüame käpaga ka ekraanil liikuvaid objekte rabada. Eile aga avastasin Jesperi tantsutähtedele oma poolehoidu avaldamas ja see oli siiras...tõsiselt:)

Kommentaarid kommentaarid

2008-11-27T03:49:00.001-08:00

Tegin blogi seadetes väikese paranduse ja nüüdsest saavad kommentaare jätta ka lugejad, kes blogitajad ise pole ja hotmailis aadressi ei oma. Kommentaar tuleb siis jätta nö anonüümsena aga loomulikult eelistame, et lisaksite kommentaari ka oma nime.
Siinkohal teeksingi väikese üleskutse lugejatele. Kuna ma päris täpselt ei tea kes meie tegevusel silma peal hoiavad siis äkki avalikustaksitegi ennast ühe väikese kommentaariga. Seda tehes pange linnuke siis sõna "Anonymous" ette. Oleks põnev teada kellele ma peale Eike ja iseenda usinasti postitusi teen.

Preili poole aastane

2008-11-27T03:03:00.000-08:00

Saigi juba pisi pisi Eike Marii poole aastaseks. Polegi ta enam nii pisike. Emmena ei saa nagu arugi kui metsik see kasv ja areng ikka on, sest olen ju kogu aeg tema kõrval. Issi aga vaatab vahest hardumusega ja ütleb:" Kõhtu ta küll enam tagasi ei mahu." Või siis kui piiga tissi otsas on ja jalad toksivad diivanit ütleb ta:" Appi, nagu suur laps juba." Eike loomulikult söömise ajal segamist ei salli, vabastab hetkega paagi ja hakkab emmele otsa vaadates naerma või jutustama.

Jutustamine on meil hetkel väga in asi. Kilgetele ja "aaaaa äääää oooo""le lisaks oskame nüüd puhuda ja "papapa..pä..pöpö" teha. Päris selgesti olen kuulnud ka mõnikord "emme". Isegi Jansa sai seda korra kuulda. Huvitaval kombel on aga vanaema nimi üks esimesi täheühendeid mida Eike ütlema hakkas. "Kajakajakaja" kõlab preili suust juba ammu ja seda siis kui suus on parasjagu lonksuke piima või lihtsalt tatt. Kahtlustan, et vanaema on hakanud last enda poole meelitama juba varakult. Peale nelja tunnist hoidmist ei tehta emme koju jõudmisest justkui väljagi. Naeratame ikka vanale ja patsutame tema põski. On emme või pole...vahet ei ole.

Nüüd aga veidi sellest sünnipäeva päevast. Sai jälle arsti juures mõõtmas ja kaalumas käidud. Läbi lume ja lopa oli käru lükata muidugi paras ekstreemsport aga olen ju kangelasema :) Pikkuseks saime 67,5cm ja kaaluks 8040g . Pea ümbermõõt 43 cm. Seekord me vaktsiinisutsu ei saanud aga tehti vereproov. Eike istus mul sel ajal süles nagu tubli koolilaps ja vaatas suurte silmadega kuidas tädi ta näppu torkas ning sealt punast ollust välja pigistama hakkas. Kuna torgatud auk oli imetilluke siis läks selle pigistamisega ikka parasjagu aega. Lõpuks hakkas Eikel igav ja ta üritas ennast sülest maha libistada. Ühtegi jonnipiiksu aga ei tehtud. Hoiti jonn selleks ajaks kui emme talvevammuseid selga sikutama hakkas. See ei meeldi Eikele kohe üldse. Õnneks oli vereproov superilus - nagu arst ütles. Lisatoitu võime nüüd ka julgesti andma hakata. Arstilt saadud näidispudruga tegime proovi ka. Kuigi hästi veel peale ei läinud.

Arstilt koju saades hakkasin siis sünnipäeva torti tegema, et kuus küünlakest ikka kusagile panna oleks. Varsti saabus vanaema, et Eike hoidmine üle võtta, sest emme issi pidid teatrisse ruttama. Vaatasime muideks "Jäist mõrva"-hästi kohane lapse poole aasta sünnipäeva puhul kas pole. Koogisöömine jäi väga õhtusse aga tehtud ta sai. Vanaema Tsau- nagu me teda kutsume, tõi Eikele kingiks lõbusa lepatriinu mänguasjade hoidmise toru. sinna on muideks hea Jesperit peita kui ta pahandusega hakkama saab või lihtsalt jalus kooserdab :) Hoidmine kulges kenasti ja nagu eespool mainitud polnud Eikel sooja ega külma, et vanemad koju tulid.

Kokkuvõtvalt: Palju õnne kallis silmatera!

Minu pere ja muud loomad

2008-11-24T00:37:00.000-08:00

Kassipoiss Jesper on juba kenasti sisseelanud ja Eike meeldib talle ka (eriti jalakesed). Tavaliselt pean ma nüüd ühe lapse asemel sületama kahte korraga, sest Jesper on maru armukade.

Eelmisest nädalast lisandus meie perre veel lugematu arv "issi lapsi". Nimelt saime me endale endisest akvaariumist 5 korda suurema akva ja ka hunniku suuremaid kalu. Loomulikult meeldivad kalad meie kassile, kes hirmsasti tahab akvaariumi otsa kalu püüdma ronida ning teeb seda mööda kallist vedeltapeeditud seina. Eikele meelidib värviline kast samuti. Lamamistoolis kalade vahtimine meeldib talle nüüd peaaegu sama palju kui reklaamid:)
Kõige toredam on aga märgata kuidas meie issi pilk spordiuudistelt akvaariumile rändab ja siis saan mina kiiresti kanalit vahetada.

Uus beebi

2008-11-18T02:36:00.000-08:00

Issi 29ndal sünnipäeval 12. novembril sai Eike Mariist suur õde. Nimelt lisandus meie perre väike kassipoeg Jesper. Jesper sündis küll juba 13.september aga kasulapseks lubas kassimamma Nurry ta alles nüüd. Enne oli ju vaja tissist võõrutada ja liivakastis käimine selgeks saada. Kokkusattumusena kolis Jesperi venna meie majja alumisele korrusele. Seega saab vajadusel kordoris kokkutuleku korraldada.

Jesper on väga tubli kassibeebi. Ta ei pahanda, et me ööseks teda kaissu ei võta ja magab mõnusalt suuretoa diivanil. Hommikul alles tuleb magamistuppa luurele. Korra olen ta leidnud ka Eike voodist. Õiges kohas asjal käimise sai kohe selgeks. No esimene kord lasi küll kastist veidi mööda:) Oma pesas ta magada veel ei taha aga selle eest nüritab pesa katusel usinasti küüsi. Natuke krutskeid teeb ta ka. Näiteks armastab jalutada mööda arvuti klaviatuuri ja õhtuti tahab pugeda emme juuste vahele. Eike liikuvad jalakesed meeldivad talle ka aga õnneks meeldib Eikele samuti kui tema jalgadega mängitakse. Mänguasju ei suuda meie beebid veel omavahel ära jagada. Eike küll Jesperi pallikeste ja hiirekesteni veel ei küündi aga Jesper varastab tihti Eike mängukanne. Usun, et kui Eiks jalad alla saab läheb olukord võrdsemaks ja siis ei tasu Jessul enam Eike jalgade vahele magama sättida, kui ta oma uhkest kasukast loobuda ei taha.

Tegus nädalalõpp

2008-11-03T23:31:00.000-08:00

Laupäeval 1. novembril saime lõpuks näha lahtiste silmadega Rolandit, kes on Eike Marii onupoeg. Nimelt toimus vanaema Kaja juures väike katsikupidu. Roland oli väga vahva ja asjalik. Juba jutustas ja tegi muhedaid nägusid. Nägu ja kintsud olid Rolandil Eike omadest poole kitsamad :) Rollu on muidugi hetkel ka Eikest poole noorem. Rusikas aga oli Rolandil tõsiselt mehine. Kui rusikas suu juurde tõsteti oli pool nägu varjus. Pikkust on mehepojal samuti mehe eest. Praegu jääb veel veidi Eikele alla aga varsti... Vaadake ja võrrelege ise.

Kui Roland lõpuks veidi ära väsisi ja jorisema hakkas, pidas Eike õigeks teda suure jutustamisega lohutada - ikkagi sugulased.

Pühapäeval 2. novembril käisime Tartu raekojas linnapea vastuvõtul. Niaaa....Eike on meil ju tartlane nagu ta emme ja issigi. Saalis oli igas mõõdus maititasid ja nende seas ka meie 15 päeva vanem sugulane Martin Leitu. Tüdrukud olid riietatud valdavalt kleidikestesse ja mõnel mehehakatisel oli lausa lips ees. Uhke värk igatahes. Eike magas peo alguse turvahällis maha ja ei kuulnudki kuidas väike tüdruk vilepilli mängis. Kui me lõpuks issiga Eikel silmad lahti saime ja vammused seljast, hõikas linnapea Urmas Kruuse uhkelt :"Eike Marii Rõivas!" Nii me siis unise lapsega kätt suruma tõttasimegi. Eike sai uhke Tartu vapiga hõbelusika, millele on graveeritud tema nimi ja õnnitluskaarti. Kui kõik titad olid lusika kätte saanud sai koos linnapeaga lipu all pilti teha. Tegime meiegi.
Poole tunniga saigi pidu läbi. Emme arvates oli vastuvõtt veidi mage aga lusikas see eest päris kena.

Öösiti ja ka päeval (eriti kui keegi kõrval magada soovib) teeb Eike oma kilkamiste ja muude häälitsustega põrgulärmi. Muidu on ta meil aga paras naerupall. Eriti tore on kui keegi klouni mängib.

Ülevaatus edukalt läbitud

2008-10-29T09:20:00.001-07:00

Kui oled tähelepanelikult blogi lugenud siis tead, et Eike Mariil oli kaasasündinud puusanihestus ja ka vähene kõverkaelsus. Seetõttu külasta(si)me lastekirurgi, et käia nii nimetatud ülevaatusel. Järjekordne ülevaatus leidis aset 28.10 ja õnneks läks see libedalt ja kiiresti.
Puusadega oli Eikel kõik korras juba eelmisel korral (2 kuud tagasi), kui saime lahti puusapadjast. Seekord dr Lõivuke mudis veidi jalgu ja ütles, et all pool on meil kõik kenasti :)
Tegelikult käisimegi kontrollis seekord hoopis kaela pärast. Kaelaga oli selline lugu, et mõne nädalaselt avastas vanaema Kaja, et Eike kaelal vasaku kõrva all on imelik punn. Justnagu lümfisõlm või midagi. Esimene kord kirurgile punni näidates palus ta seda lihtsalt jälgida, et kas läheb suuremaks või teeb valu. Pakkus, et see on verekogum. Mõni aeg edasi taipasime, et Eike ei taha pead keerata sinna poole kus see punnike asub. Kangekaelselt vaadati ainult paremale.
Üsna pea hakkas aga punn kaelalt kaduma. Isegi käega katsudes polnud enam suurt midagi tunda. Ja Eike hakkas ilusasti pead mõlemale poole keerama. Dr. Lõivuke ütles, et verekogum hakkab lahustuma ja ära kaduma. Nüüd aga hoidis Eike sageli pead veidi viltu. Selleks, et kaela õigele kasutamisele kaasa aidata, pidime käima võimlemas.
Aga lähme nüüd jutuga tagasi 28ndasse oktoobrisse. Kuna Eike Marii hoidis kaela veel pidevalt viltu (eriti kui väsinud oli) siis kartsime, et äkki tuleb Eikel hakata kandma kaelatuge või mis veel hullem...tuleb teha operatsioon. Õnneks kirurgilist sekkumist ja kaelatuge Lõivukese arvamusel vaja pole. Tore doktorionu näitas Eikele kummist koera (samasugust nagu paljudel meist lapsepõlves kodus oli) ja vaatas, kas Eike seda pilguga jälgib, katsus kaela ja keeras pead. Ütles, et asi paraneb ja ilmselt saab ise korda. Järgmisele ülevaatusele kutsuti alles siis kui Eike on aastane.
Küsisime siis lõpuks ka millest see kaelajama tuli. Tuleb välja, et kaelalihas rebenes veidi sünnituse käigus ja selle vahele tekkis verevalum. See on siis palk kiire sünnituse eest. Õnneks pole midagi hullu ja ma ei ole vastu kui järgmised lapsed sama kiiresti peaksid sündima:)
Otsisin illsustreerivat viltuse kaelaga pilti aga mida pole seda pole...kohe näha, et asi pole hull:)

Murdepunkt-viies elukuu

2008-10-27T02:28:00.000-07:00

Eile, 26.10.08, sai Eike Marii viie kuuseks. Sellest tuulisest päevast sai tõeline murdepunkt, sest meie tibulinnuke hakkas lõpuks ometi keerama. Senini küll ainult üle vasaku õla aga asi seegi. Päev varem tundus juba, et kohe kohe tuleb ära aga raske pea jäi keeramisüritust tehes siiski teisele poole kui keha ning lõpuks tõmbas keha ka tagasi sealt kust see alustanud oli. See oli päris naljakas pilt. Kui aga lõpuks keeramine õnnestus tuli Eike näole rahulolev suur naeratus ja järgmised katsed olid juba üsna perfektsed sooritused.

Selles videos keerab Eike umbes kuuendat korda ja väga unise peaga...sellest ka hädaldamine:)

5nda kuu sünnipäev oli ka esimene lisatoidu proovimise päev. Nimelt sai Eike maitsta emme tehtud kõrvitsapüreed. Üsna mageda ampsu peale tehti piisavlt haput nägu. Enamus püreest tuli suust välja aga lusikas ja klaas kust püreed anti olid väga huvitavad. Suu tehti järgmise lusikatäie jaoks lahti küll aga keel tõmmati suulakke nii, et saadetist suhu saata oli siiski üsna võimatu. Mis seal ikka- täna proovime jälle.

Enne püree proovimist püüdsime koduste vahenditega Eike ära kaaluda ja mõõta. Selgus, et kasvanud oleme kuuga umbes 1,5 cm (65cm), peaümbermõõdule on lisandunud vaid 0,5cm aga kaalu on loomulikult tulnud nii et mühiseb (umbes kilo) 7700g. Selle peale mõtlesime pikalt kas tasub püreedega alustada, sest emme "paagid" paistavad endiselt vahukoort tootvat. Et siis 5 kuuselt dieedile :) Tegelikult loomulikult mitte, sest ta meil veel armsalt pallike. Pealegi on vähe korpulentsema kehaga parem talvele vastu minna - soojem olla ja haigused ei tule ka nii kergesti kollitama. Ühesõnaga, otsutasime, et üks püreeamps päevas ei tohiks paha teha.

Saavutustest veel:
*hambaid endiselt ei ole aga alumisel igemel olevale täpile on lisandunud täpike ülemisele igemele.

*kätest hoides tõuseb juba istumise asemel ka püsti.

*istub mõned sekundid toeta ja sirge seljaga.

* häälitseb 5 korda kõvemini kui varem. Kilkab ja puristab keel huulte vahelt väljas.

*demonstreerib, et tal tõesti veel hambaid pole sellega, et surub huuled tugevasti kokku nagu proteesid klaasi pannud vanaeit.

*loeb pea liigutustega emme ja issi suutäisi ning süles istudes katsub alati mis materjalist on tass või taldrik kust sa parasjagu sööd.

*kõrinad kätte saades hakkab nendega hoogsalt üles alla vehkima nagu väike tamburiinimängija.

*osavalt võetakse suust lutt ja pannakse tagasi ka.

Mõned filmid ja pildid Eikest 4,5 kuuselt

2008-10-23T02:19:00.000-07:00

Ma lendan

Olen lihtsalt ilus.

Harjutan keeramist.

Kätte sain! Seekord siis varbad.

Ausõna Eikel on kleit seljas. Sildil kirjas kuni 6 kuud. ---->

Eike Marii poksivarustus. Isegi hambakaitse on olemas:)

Mul on miskit öelda...kusagil need hambad ju peavad olema.

Harjutused sabale

Jonnipeletaja

2008-10-03T07:11:00.000-07:00

Eile õhtul tuli Eike Mariil isu veidi jonnida. Ei tahetud magada ega ka üleval olla. Isegi süles olek ei meeldinud. Vann on tavaliselt üks asi mis lapse tuju heaks teeb ja ka hea une toob. Vanni tegemiseks oli aga veidi vara. Issi otsustas protsessi venitada ja pani lapse naljaviluks riietega kuiva vanni. Oh seda imet! Jonn jäi kohe vakka ja tegevust jätkus. Eike oleks vist tunde vanniservu silitanud kui vaid oleks lastud. Siit siis järeldus- Eikele meeldib vannis, ka kuivas :)

Neli kuud

2008-09-29T00:45:00.000-07:00

Nüüdseks on Eike Marii 4 kuud vana ja uskuge või mitte - meil tuleb hammas. Paar päeva enne sünnipäeva 24.09 märkasin Eike alumisel igemel väikest valget täppi. Kogenud emmed rääkisid kohe, et egas täpp veel hammast tähenda aga vargsi kahtlustasin ikka. Eikel on nimelt kogu aeg miski suus (lutt, rusikas, sõrm, emme käsi, mänguasjad, tekiäär jne) ja ila jookseb suunurgast ojadena juba kuu aega vähemalt. Kõige hullem on aga see, et kiku ei taha meil valutult tulla. Väikest viginat on esinenud juba nädal või rohkem aga kui see 4 kuud täitus algas hullumaja. Ei taheta olla üleval, ei taheta ka magada. Süles olles on mõneks ajaks rahu aga siis peab ka tassija pidevalt liikuma. Kalad on endiselt ainuke rahusti mis kindalsti mõjub. Hambageel Kamistad on praegu meie Eike unehaldjas. Ilma kuldse geelita ei lubata ennast pikaligi panna. See väike valge täpp on endiselt väike aga terav ja täitsa tuntav. Mis muud kui hammas!

Arstil sai ka käidud, et 4 kuu strateegilised mõõdud teada saada. Need on järgmised: kaalub 6760g (kuuga lisandus 680g) ja on pikk 63,5cm (+3,5cm). Pea ümbermõõdule lisandus 1,5 cm ja seega on nüüd 41cm.

Keeramise vastu endiselt huvi ei tunta aga süles olles viskab silda ja sedaviisi võib ennast maha keerata küll. Mõned korrad on Eike suutnud ennast küljele keerata aga siis on ta saanud jalgadega kusagile vastu tõugata. Pead tõstetakse igas asendis, sest hirmsasti tahaks juba istuda ja astuda. Lamamine on vastunäidustatud, sest siis laps ju ei näe peale lae miskit. Asjade haaramine on väga selge. Asju annab juba ühest käest teise või hoiab kahe käega. Näpib ja uurib oma varbaid ja mähkimisel kakub mähku krõpse lahti. Kõige lemmikum näppimisobjekt on aga emme või issi nägu. Magama armastab jääda "Kes elab metsa sees" saatel ja näpud emme suus ja ninas. Kujutage siis ette, kui kenasti see emme lauldud lauluke kõlab:)

Sünnipäevaks sai Eike vanaema Kajalt uue kõrinnärimisrõnga ja tädi Jansalt ning Emililt pehme närimislelu. Emme tegi pidupäeva puhul küpsisetorti ja kutsus tädi Jansa koos Emiliga sünnapeole. Enne koogisöömist tuli aga sünnipäevalapsega teha üks jalutustiir, sest toas see magama jäämine kuidagi ei õnnestunud. Tore, et sünnipäevalised meiega ühinesid. Sünnipäeval tegime avastuse ka. Nimelt ei sobi Eikele enam kleidid ja seelikud, sest siis näeb ta välja nagu seelikus Edgar Savisaar. Jalakesed on meil ikka nii matsakad, et parem peidame need pükstesse :)

sünnipäeva hommiku tereTutvub uue leluga

Juuksed on jäänud hõredamaks...eriti külgedelt. Uued kiharad aga juba kasvavad. Eike alles jäänud pikast tukast väike jäädvustus.

Näide Eike kilkamisest ja jutujorust. Muideks see on nüüdsest väga tavaline ka öösiti.